Void (11)

"See on keegi, kes toitub kaosest, vaenust ja valust," lausus Catherine, vaadates kahtleva pilguga raamatu kohalt üles.
Noormees lasi käega kergelt läbi juuste. "Ma tean."
Tüdruk tuli teiselepoole lauda ning võttis Thomase kätest kinni, tõmmates neid üksteisele lähemale kuni nad vaevu mõne sentimeetri kaugusel olid.
"Selline pole tee minu südamesse, pähe, ajju või üldse millegisse eespool öeldutest," lausus ta oma käsi poisi kaela ümber pannes. "See must säde, mida ma paistan armastavat..."
Tom tõmbas neiu puusadest endale lähedale. "Me võime minna hulluks, et lihtsalt lõbutseda," sosistas ta tema huulte vastas.
"Sa oled mu püstihulluks ajanud."
"... vajuta oma hambad mu kõrile. Proovi seda liha."
"Thomas, ma ei saa. Sa tead seda."
Poiss eemaldus vaid natukene, et vaadata nendesse šokolaadipruunidesse silmadesse, mis nii väga tema enda omi meenutasid.
"Hammusta mind tugevalt, suru hambad mu kurgule. Maitse liha," ütles ta.
Catherini küüned tungisid aegamisi poisi kaela. Tom lakkus huuli. "Aja mind veritsema."
Catherine kaldus küljele, lükates kõik asjad laualt maha. Tom tõstis neid lauale ja lasi tüdrukul enda peale istuma jääda. Catherine lasi oma väikese käega üle tema rinna ning jättis selle tema kaelale.
"Sa tunned pulsilööke."
"See on nagu päästik, mis on lasuks valmis."
Tüdruk jätkas käega tema puudutamist, lastes õrnalt näpuotstega üle poisi ülakeha ja lihasteliste käte. Tom vaatas tema silmadesse, mida salapärane pilk embas.
"Mis siis, kui ma sinust jagu saaks?" tuli järsku Catherine huulilt küsimus.
"Tahad minuga võidelda?" Neiu naeratas. "Võid mängu domineerida, sest ma olen halastamatu. Ma ei mängi ümbernurga mängu tihti."
Catherine kergitas kulmu ning lasi end poisi kõhule pikali, sättides käed lõua alla, et oma pead üleval hoida.
Tom ei suutnud talitseda naeratust, mis ta huulil tantsiskles. Ta nõjatus lähemale, et teda suudelda.
"Kui ma ka mägin, siis parem usu, et mulle meeldib see karmilt," ütles Tom eemaldudes, mänglev muie näol.
Catherinil piisas ainult silmi kissitada ja poissi mänglevalt tõugata, kui nende huuled taas kohtusid.
Laud nende all ähvardas iga hetk katki minna, kui nad sellel tõsisemat amelemissessiooni korda viisid. Seejärel tõusis Catherine püsti ning kohendas oma riideid.
Nad mõlemad jäid nõutult lauale toetudes enda ette vaatama. Tom tahtis neidu tagasi lauale lamama, et unustada kõik need reaalsed õudusunenäod. Neil oli üksteist vaja.
"Ma olen arg. Mu oma karjed muudavad mu tummaks," lausus Catherine.
"See ei tee sind araks, vaid tugevamaks."
Ohates kõndis Catherine lahtise rõduakna poole ning lükkas valged määrdunud kardinad eest. Ta astus meetrisele alale, mis rõdu nime kandis ning äärepuule toetudes, vaatas ta varahommikusi prantsuse tänavaid.
"Me teenisime kõik ise välja. Hoolimata kõigest sellest, mille osaliseks ma olen saanud, usun ma, et suudan normaalselt edasi liikuda. Isegi, kui selleks läheb kaua aega."
Tom vangutas pead, kui käed ümber tüdruku pani. "Me oleme puhastustule ära teeninud."
"Võib-olla," ütles Catherine. "Kuni selleni või mistahes lõpuni püsin ma sinu küljel. Mind ei huvita, kes sa oled - kas sa oled mu vend või mitte - sa vajad mind..."
"Need on minu inglikesed seal üleval, mis sind minu juures hoiavad," lausus Thomas vaikse naeru saatel.
"Ei, need on sinu deemonid, mis meid sinuga koos hoiavad."