Teema: Lühijutud / Ulme / Õudus

Haunted mansion (1)

On pime õhtu enne Halloweeni. Tuul ulub metsikult. Kõik on toas. Mitte ühtegi hinge tänaval. On peaaegu täiskuu. Kuskil nurga taga hiilivad ringi kolm teismelist ja üks laps - Johanna, Mark, Carl ja Lucy. Lucy on 10-aastane väike tüdruk, kellel on imeilusad sinised silmad ja loomulikud blondid juuksed. Johanna on 15, temal on smaragd-rohelised silmad ja brünetid juuksed loomuliku lokiga. Mark ja Carl on vennad, nad mõlemad on 15, varsti 16. Mark on tumeda peaga ja tal on tumesinised silmad. Carlil on brünett pea ja samuti tumesinised silmad.
Mark, Johanna ja Carl plaanivad Halloweeniööl minna kummitavasse mõisa. Seal pole juba aastaid keegi elanud. Räägitakse, et seal elanud üks mees oma naisega ja et ta tappis ise oma naise ära ja siis suri. Räägitakse veel, et nende mõlema hinged kummitavad seal, et inimesi sellest mõisast eemal hoida. Mõis on väga hirmuäratav. Kõikjal on ämblikuvõrgud ja kuivanud puud. Mõisa ümber olev aed on metallist ning väga vana ja roostetab.
Lapsed plaanivad sinna minna ja terve öö seal üle elada, kes lööb kartma, lahkub ja hiljem peab pool oma komminoosist teistega jagama.
Lucy pole mõttega nõus. Tema kardab hirmsasti nahkhiire ja vaime.
"Mis kell me siis kokku saame?" küsis Johanna. "Mm kell 23:00?" vastas Carl. "Aga mis me Lucyga ette võtame?" küsis Mark. "Äkki tuleb ikka kaasa, aga noh, vaatame seda veel" ütles Johanna. "Mina ei tule!" kisendas Lucy. "Okei okei ära tule siis. Siis ongi põnevam, kui mingit titte meil kaasas pole" turtsus Johanna. "Johanna! Kuidas sa võid nii oma õele öelda?" pahandas Mark. "Ta on ju nii tüütu. Ela ise sellise väikese prussakaga!" vastas Johanna pahuralt. "Heaküll! Lähme ära koju ja vaatame homseks õhtuks asjad valmis" segas Carl nende tülile vahele. Kõik hakkasid vaikselt oma kodu poole minema. Lucy:"Johanna ma ei taha tulla. Anna andeks." "Pole midagi. Sa oled veel kõigest 10 ja ei peagi nii julge olema kui teised" vastas Johanna. Samal ajal kuulsid Carl ja Mark mingit kiljatust kui nad sellest kummitavast mõisast mõõda kõndisid. Carl:"Kuulsid seda?" Mark:"Mhm. Kõhe tunne tuli nüüd." Carl:"Tõmbame siit ruttu uttu." Poisid kiirustavad koju, aga peatuvad ukse ees. Üks väike tüdruk oli seal ja istus trepi peal nägu käte sisse peidetud ja nuttis. "Mis on väike tüdruk?" küsis Carl. Tüdruk ei vasta vaid nuuksub edasi. Mark paneb käe tüdruku õlale ja kordab Carli küsimust. Tüdruk tõstab pea. Tema nägu on verine. Ta silmad on halliks ära läinud, tähendab, et ta on pime. Ta juuksed on pikad, sirged ja mustad, mis on sassis. Seljas on tal valge räbaldunud öösärk. Kaasas üks kaisukaru, millel on silmad peast tõmmatud. "Carl. Ma ei usu, et ta mingi normaalne eksinud laps on. Lähme ruttu tuppa. Kõhe on teda vaadata" sosistas Mark. Poisid hiilivad ukse poole ja kaovad tuppa. Nad vaatavad läbi esikuakna seda tüdrukut, aga sel ajal kui nad tuppa läksid, kadus tüdruk kui maa alla. Poisid lähevad oma tubadesse ja pakivad paar asja homseks õhtuks. Loomulikult vaatavad nad endale Halloweeni kostüüme ka. Carli kostüüm on Frankenstein ja Mark on Halloweeni ajal zombi. Poisid pesevad näod ja hambad puhtaks ning lähevad ära voodisse. Mark saadab Johannale veel kiire sõnumi:"Homme õhtul kell 23:00, ootame mõisa ees. Tule kindlasti."
Samal ajal olid Johanna ja Lucy vaikselt koju jõudnud. Ka nemad valisid kostüümid. Lucy on väike must kass ja Johanna on ilus nõid. Johanna pakkis kaasa veel omale magamisasjad, juhuks kui nad peaksid seal saama magada.
On päev enne Halloweeni ööd. Kõik siblivad ringi ja kaunistavad oma maja igasuguste Halloweeni kaunistustega. Johanna:" Isa, kas ma võin täna öösel minna Carli ja Markiga välja, et ma ööseks koju ei tule." "Johanna. Sa ju tead, et mulle ei meeldi see mõte. Aga ma arvan, et võid ikka. Sa oled 15 ja poisid varsti 16 ja on ju ikkagi Halloween" vastas isa. Johanna ja Lucy isa on pikk, tal on pruunid juuksed ja hallikad-sinakad silmad. Johanna on oma isa moodi, aga tal on oma ema silmad. Lucy on samuti oma isasse. Nad mõlemad on väga ilusad. Nende ema on kena, tal on pruunid juuksed ja tal on rohelised silmad.
Saabub õhtu. Välja tuleb täiskuu. Puudelt langevad viimased lehed. Kõik lapsed hiilivad tänavatel ringi ja käivad uste taga ning hüüavad: "Komm või pomm!" Sama teevad ka Carl, Mark, Johanna ja Lucy. Mõne aja pärast eraldub Johanna neist. Ta läheb ja istub ühele heinapallile tänaval. Ta mõtleb, et see tänav on ikka väga hästi ära kaunistatud. Kõigi majad on nii hirmsad, aga huvitavad. Lucyl hakkab külm ja otsustab koju minna kuna ta ei suuda Johannat leida. Johanna jalutab kummitava mõisa poole. Kuna mõis ei asu linnas sees, siis läheb sinna jalutamiseks aega umbes 20 minutit. Johanna on linna piiri peal ja ta on jalutanud umbes 10 minutit. Läheb veel veidike aega, et kohale jõuda. Kell on veel alles 21:54. Järsku üks hirmus nahkhiir lendab Johanna pea kohalt. Johanna võpatab ja kiljatab korraks. Keegi ei kuule teda. Udu. Johanna jõuab mõisa juurde. Kell on 22:04. Kuu on täpselt mõisa taga. Suured pilved liiguvad kuule ette. Läheb väga pimedaks. Tuul ulub ja Johannal on kõhe. Kell 21:50 otsustasid poisid samuti teele minna. Nad plaanisid Johannale lõksu seada, et teda hirmutada. Johanna seisab mõisa ees. Värav krigiseb tuule käes. Kuskil eemal koliseb üks ämber mööda maad. Aknad krigisevad. Maja nagiseb. Johannal on väga kõhe. Ta võtab välja oma laterna ja süütab selles tule. Kell on 22:13. Johanna kuuleb sosistamist ja oksa praginat. Poisid tulid. "Johanna!" hüüdis Carl. "Pagan! Mis sa siin nii vara teed? Me tahtsime sind hirmutada" oli Mark pettunud. Johanna:"Mul hakkas igav ja otsustasin siia tulla, siin on väga jube ikka. Vaadake, kuu on pilvede taga, aga majast paistab mingi valgus." "On nagu jah" ütles Mark kõhedalt. "No mis me ootame? Lähme juba sisse!" ergutas Carl. Kõik lähevad vaikselt sisse. Põranda lauad kääksuvad. Kõik liiguvad valguse suunas. Ühel momendil valgus kaob. Väljas hakkab vihma sadama ja äikest lööma. Üleval korrusel on kuulda suurt mürtsu, nagu oleks keegi kukkunud. Johanna kiljatab. Kõik on vagusi. Vaikselt hiilitakse trepi juurde. Trepi eest jookseb mööda üks hirmus suur rott. Johanna võpatab. Ta kardab rotte. Ettevaatlikult minnakse trepist üles. Kuuldakse kellegi jooksmist. Mark on kõige eest ja peatab teisi, et kuulatada. On väga pime. Järsku lööb välku ja välgu löömise ajal on näha tüdrukut ukse ees seismas. See on see sama tüdruk, kes oli eelmine õhtu poiste ukse ees. Mark kõhedalt:"Carl.." Carl kõhedalt:"Jah Mark..?" Mark:" S-s-se-see on ju s-see sama tü-tüdruk." "Ma t-te-tean jah" vastas Carl kõhedalt. Kui uus välk sähvatab, pole enam tüdrukut kuskil näha. Johanna kiljatab hirmust, sest keegi itsitas ta selja taga. Kõik jooksevad magamistuppa. Kell on 23:14. "Mina küll magama ei julge jääda" ütles Johanna. "Siis passi siina valves, mina kavatsen silma looja lasta mõneks ajaks, sest öö on meil pikk ees" ütles Carl uniselt. "Ma jään ka üles" ütles Mark.
Carl võttis oma tekikoti ja jäi magama. Johanna ja Mark jäid vaikselt lobisema kui järsku kuulsid all köögist kolinat. Johanna ja Mark otsustasid minna alla vaatama, mis toimub. Kööki jõudes ei olnud seal kedagi. Samal ajal kui Mark ja Johanna all köögis olid, läks tüdruk Carli juurde. Tüdruk hingas raskelt poisi kohal ja Carl ärkas suure karjatusega. Johanna ja Mark kiirustavad Carli juurde. Carl istub seal maas oma tekikoti sees ja vahib Johannat ning Marki suurte silmadega ja hingeldades. "MINA ENAM MAGAMA EI JÄÄ KUI TEIE SIIT ÄRA LÄHETE!" karjus Carl nende peale.
Kell on 01:57. Otsustatakse minna alla ja ringi vaadata. Leitakse vana kulunud luuk, mis viib keldrisse. Minnakse keldrisse ja leitakse surnud koera skelett. Johanna kiljatab ja kargab Carli käe külge. "Rahu, see on kõigest koer" üritas Carl Johannat rahustada. Minnakse edasi. Leitakse maal maja omanikust. "Küll on jube mees" ütles Johanna. "On jah, rõve lihtsalt" vastas Mark. Liigutakse edasi ja leitakse palju kraami, mis on ämblikuvõrkude ja tolmukuhja all. Kuuldakse jälle õelat naeru. "Kuidas ta meid jälitab? Ta on ju pime!" imestas Mark. "Äkki see on nende tütar" pakkus Johanna. "Keegi ei rääkinud, et neil oleks tütar olnud" vastas Carl ebakindlalt. Minnakse tagasi luugi poole, aga luuk oli kinni kiilunud. Luugi sees oli pragu. Kellegi silm piilus praost sisse. "APPII!" kiljatas Johanna. "Ma löön selle plika maha!" käratas Carl ja lõi luugi lahti nii, et tüdruk komistas ja kukkus pikali. Poisid püüavad tüdruku kinni. "Hakka rääkima!" käratas Carl. Tüdruk hakkab laginal naerma ja Johanna tunneb ära tuttava hääle. Eemalt kostab veel üks tuttav naeruhääl. Johanna:"Oodake, ma ju tean kes see on! See on Mirella! Lucy väike paharetist sõber!" Lucy tuleb ka peidust välja ja paneb tule põlema. "Nii, Lucy ja Mirella, mis teil enda kaitseks öelda on?" küsis Johanna vihaselt. "Me tahtsime nalja teha" naeris Lucy. "Me tahtsime teid hirmutada ja meil tuli see päris hästi välja" naeris Mirella. Kõik hakkasid laginal naerma.
Järsku lõi välku ja üks tüdruk, kes oli täpselt Mirella moodi, seisis mõisa ukse ees. Johanna: "Nii, teil on veel üks abiline? Kes see veel on?" "Johanna, ma vannun, et ma ei tea kes see on" ütles Lucy hirmunult. "Lõpetage juba! Rääkige välja, kes see on?!" käratas Carl. "Me vannume! See pole meie sõber!" karjus Mirella nuttes. "Kes see siis on?" küsis Mark veidi hirmunult. "Ma ei tea, aga laseme siit kiiresti jalga!" ütles Johanna rahulikult, aga hirmunult. "Carl, see on ju see sama tüdruk, kes meie maja ees istus. Kui Mirella meid hirmutas, siis ma polnud päris kindel, et see on see sama tüdruk, aga selles olen ma kindel" sosistas Mark Carlile. "Ma pole teie maja ees käinud, ma vannun" oli Mirella üllatunud. Jälgitakse seda hirmuäratavat tüdrukut.
Järsku lööb välku nii tugevasti, et elekter kadus ära. Pimedus. Tuul ulub jubedalt ja tüdrukud kiljusid sel momendil kui elekter ära kadus. Lucy oli õnneks kaasa võtnud taskulambi ja ta andis selle Carli kätte. Carl valgustas tuba, aga tüdruk oli kadunud. "PÕGENEME NÜÜD SIIT!" karjus Carl. Kõik jooksid ukse suunas, aga siis ilmus see tüdruk justkui maa alt välja nende ette ja takistas nad. Lapsed jooksid ruttu trepist üles. "Mis me nüüd teeme?" küsis Johanna hirmunult. "Mõtleme veidi, aga mitte liiga kaua, kes teab, mida see õudne tüdruk teha võib" vastas Mark vaikselt. Kuuldi akna peale koputamist. Kõik võpatasid, aga tuli välja, et see oli lihtsalt ühe vana kuivanud puu oks, mis vastu klaasi tuule tõttu tagus. "Kas kellelgi telefon on kaasas?" küsis Carl. "Minul on" vastas Johanna ja võttis oma telefoni välja, aga aku oli tühjaks saanud. "Pagan, mu telefoniaku on tühi, mis nüüd saab?" oli Johanna mures. "Mul on ka telefon kaasas" ütles Lucy. "Anna see siia" ütles Carl vaikselt. Lucy andis Carlile oma telefoni. "Nii, vaatame. Pagan! Siin pole ju levi. Mis me nüüd teeme?" pabistas Carl. Kuuldakse all korrusel mingit kondi krõbistamist. Kõik on vait. Järsku lõppeb ka kondi krõbistamine. Kõik võpatavad kui kuuldakse kiiret ringi liikumist all korrusel. Põrand nagiseb. Järsku tunneb Johanna, et keegi hingab tema kõrval väga valjult. Ta pöörab pead, et vaadata, kes see on ja pistab kiljuma. "APPIIIIIIIII!!" kiljatas Johanna ja kõik jooksid ruttu alla, et mõisast välja pääseda, aga Lucy komistas trepil ja jäi teistest maha. Kõik jõudsid välja peale Lucy. Lapsed hingasid kergendunult. Järsku Johanna märkas, et Lucyt pole nendega. Kuuldi Lucy kiljatust ja kondikrõbinat. "LUCY!!!" karjus Johanna hirmunult ja jooksis tagasi sisse. "Johanna oled sa hulluks läinud?!" küsis Carl kartlikult ja jooksis tema järel. Mark otsustas jääda välja Mirellat valvama. "LUCYYY!!!" karjus Johanna läbi nutu. "APPI, JOHANNA!" karjus Lucy köögist. Johanna ja Carl jooksid kööki, kus Lucy oli nurgas maas vastu seina. Õudne tüdruk seisis ukse taga nii, et kui Johanna ja Carl sisse jooksid, lükkas ta ukse kinni ja lukustas selle. Johanna jooksis kiiruga Lucy juurde ja kallistas teda tugevalt.
Väljast nägid Mark ja Mirella läbi akna, kuidas Johanna ja Carl Lucy leidsid, siis märkasid nad, et nende selja tagant liigub nende poole suur nuga käes. "Mirella, jookse ja too abi, ma püüan neid aidata!" kamandas Mark ja jooksis tagasi mõisasse. Ta lõi köögiukse jalaga maha ja võttis tüdruku kinni ning võttis talt noa ära. "KIIRESTI!" karjus Mark teistele ja nad jooksid seekord kõik koos mõisast välja. Jõuti Mirellale järgi ja joosti koos tagasi kodu poole.
Jõutakse tagasi linna. Kell on 3.12. "Mitte kellelegi mitte sõnakestki!" ütles Carl kõigile. "Muidugi! Keegi nagunii ei usuks kah" vastas Johanna hingeldades. Kõik lähevad ära oma kodudesse.

Mõisas on täielik vaikus. Järsku ilmub see sama tüdruk akna ette. Tuul ulub. Äike lööb. Kuu on pilvede taga. "Ma jään ootama järgmist Halloweeni" pomiseb tüdruk õelalt ja irve näol.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!