Teema: Lühijutud / Muinasjutud

Sõprus on kallim, kui kuld (0)

Elas kord üks rebane. Ta elas suures punases urus ja ta sõi maapähkleid. Ta oli õnnelik, sest tal olid maapähklid ja toitu ta armastas. Aga ta oli õnnetu sellepärast, et tal ei olnud sõpra. Ta oli just uude kohta kolinud ja tal oli sõprade leidmisega raskusi. Ta ei osanud hästi suhelda.
Ühel päeval ta ärkas vara ja tegi hommikujooksu. Kui ta poole tunni pärast tagasi oma uru juurde jõudis, sõi ta palju maapähkleid ja vaatas oma urus ringi. Ja oh õudust Tema maapähklivarud olid kõik otsas ja ta pidi poodi minema.
Tee peal kohtas ta kaelkirjakut.

"Tere hommikust," ütles rebane kurvalt.
"Tere-tere," vastas kaelkirjak rõõmsalt. "Miks sa nii kurb oled?"
"Minu maapähklid on kõik otsas ja ma pean poodi minema," vastas rebane õnnetult.
"Miks sa nii kurb oled?" küsis kaelkirjak. "Kas sul pole raha?"
"Raha on, aga ma olen õnnetu, sest ma tahaksin praegu maapähkleid, aga pood on nii kaugel," rääkis rebane oma probleemist.
"Tahad, ma tulen sinuga kaasa?" pakkus kaelkirjak. "Sõbraga koos on alati toredam poodi minna."
"Kas sa tõesti tuleksid minuga poodi?" rõõmustas rebane.
"Muidugi! Sõbrad ikka tulevad!"
"Kas me oleme nüüd sõbrad?" oli rebane veel õnnelikum.
"Minugipoolest. Mul on ainult paar sõpra, aga sina oled kõige vahvam."

Nad hakkasid poe poole astuma ja tee tundus tõesti lühem. Siis nad kohtasid kedagi veel.

"Tere, siilike!" hüüdis rebane rõõmsalt ja läks siilikese juurde. "Mis sul on, siilike?"
"Mul pole mahla!" nuttis siilike. "Mahl sai otsa, aga ma tahan praegu mahla, sest mul on hirmus suur janu!"
"Tule meiega poodi," ütles kaelkirjak ka sõna sekka. "Sõpradega on lõbusam."
"Kas te olete nüüd minu sõbrad?"
"Muidugi!" vastas rebane. "Hakkame minema, muidu ei jõua õhtuks koju."

Rebane, kaelkirjak ja siilike hakkasid poodi minema. Lõpuks jõudsid nad poodi. Rebane võttis riiulilt kõige suurema paki maapähkleid ja pani selle korvi. Siilike võttis paki mahla ja pani sellegi korvi. Nad hakkasid kassasse minema, kui äkki tuli kaelkirjakule midagi meelde. Siilikesel ja rebasel ei jäänud see märkamata, kui kaelkirjak nii mõtlikult keset poodi seisma jääb.

"Mis juhtus, kaelkirjak?" küsis siilike.
"Mul tuli see meelde," ütles õnnetu näoga kaelkirjak. "Sina, rebane said enda maapähklid. Siilike sai mahla. Aga kui me juba poes oleme, siis mida mina võtan? Muidu juhtub nii, et ma jõuan koju ja tuleb näiteks meelde, et oli vaja tomatit. Aga mul ei ole meeles, mida ma võtma pidin."
"Aga tuleta meelde," pakkus rebane. "Mida sa hommikul sõid?"
"Eile hommikul ma tahtsin teha pannkooke, aga piima polnud," ütles kaelkirjak. "Eile lõunal ma tahtsin teha makarone, aga neid polnud. Eile õhtul tahtsin teha tomatisuppi, aga tomatit polnud. Täna hommikul tahtsin teha muna, aga muna polnud..."
"Mida me sellest järeldame? Piima, makarone, tomatit ja muna. Nii lihtne see ongi!" ütles rebane.
Kaelkirjak rõõmustas, et rebane aitas tal meelde tuletada, mida tal vaja oli. Kaelkirjak võttis need asjad riiulitelt ja nad läksid kolmekesi kassasse.
Koju minnes rääkisid rebane ja kaelkirjak siilikesele, kuidas nad kohtusid. Rebane hakkas just midagi ütlema, kui järsku tuli nende teele ette orav.

"Tere, orav," ütles kaelkirjak oravale.
"Tere," nuttis orav.
"Mis sul juhtus?" küsis siilike.
"Ma tahtsin teha omletti, aga piima pole," kurvastas ta. "Ja nüüd ma ei teagi, mida teha."
"Mul on hea mõte," ütles rebane.. "Kaelkirjak ostis piima. Tule meile, teeme hoopis pannkooke ja kõik on rõõmsad."
"See on hea mõte," ütles orav. "Lähme!"

Ja nad asusid neljakesi koduteele. Järsku nägid nad kana.

"Mul pole tomatit, et võileiba teha!" hüüdis kana ja istus tee peale ja nuttis.
"Kallis kana," ütles kaelkirjak. "Tule rebase poole. Teeme tomatisuppi. Usu mind, see on palju parem, kui tomativõileib. Tule."
"Ikka tulen!" rõõmustas kana ja nad läksid koos rebase poole.

Neil oli üks korralik pidusöök - pannkoogid, tomatisupp ja makaroni-munaroog. Nad jõid mahla ja rebase soovitusel oli magustoiduks maapähklid meega.

Lõpp!

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!