You promise.... (2)

Istun kuusepuu all kamina ääres. Jõulud, mu lemmikud. Ja mu sünnipäev. Olen totakas, ma tean. Kõik vihkavad oma sünnipäevi kuid mina ei ja see pole ainuke mis eristab mind teistest. Olen katkise hingega ja kõigest 16 aastane tüdruk. Ja juba katkine.....ja mitte ka ühe praoga tüdruk vaid mitme.... Loendan üles? Isa surm, õe surm koolitulistamises, vana poiss, olen röövitud olnud 2 korda.....ja mitu pragu see südamesse teebki? Õigus, päris palju ja siis paljud imestavad miks olen kinnine..... Kes poleks?
Käis uksekell ja ma ärkasin mõtetest. Avasin ukse ja seal seisis Mark. Lendasin talle kaela kuna meie viimasest kohtumisest on möödunud 3 kuud. Mark on mu parim sõber või kuidagi nii.....igatahes, lasteaiast koos.
,,Ma arvasin et sa jätsid mu siia üksi´´ütlesin peaaegu nuttes, ikka veel kaelas rippudes
,,Ma lubasin et tulen tagasi ja võtan su ära siit, ma lubasin´´rahustas ta mind
Ahjaa, veel kaks armi südamesse, mul ei ole ka ema kuna mu ema suri mind sünnitades ja isa suri autoavariis. Ja Mark....tal on sama lugu, me oleme nagu lihased õde ja vend kuid kahjuks või õnneks nii pole. Ka temal pole vanemaid. Ta on 17. Ja mina saan 2 päeva pärast 17. Ta lubas mu siit ära viia kui saan 17. Just praegu ta tuli Saksamaalt Berliinist et mind sinna ära viia siit. Ta lubas vähemalt nii.
,,Lased sisse ka?´´küsis ta ja eemaldus minust
,,Muidugi´´ärkasin oma mõtetest
Sulgesin uksed. Mu maja on väike kuid hea ja ilus. Elan üksi, või noh, need 3 kuud olin üksi. Muidu tavaliselt ööbib Mark alati minuga kuna kardan üksindust.....ilmselt igavesti oma sisemiste haavade pärast.
,,Niiet ülehomme oleme läinud?´´küsisin talt kui istusime juba laua taga, soe ka.kao käes.
,,Jah, vormistasin kõik paberid ära. Me lähme siit ära igaveseks´´ütles ta ja silitas mu pead.
,,Ma tänan et sa oled mul olemas.....aga luba.....luba et sa ei jäta mind kunagi ega murra mu südant´´ütlesin peaaegu sosinal
,,Ma luban....´´ütles ta
Läksime diivanile pikutama. Vaatasime kaminas leegitsevat tuld ja soojendasime end.
,,Kas Alice lubas meid vastu võtta?´´küsisin
,,Jah, tädi lubas küll aga sa ju tead et me ei saa sinna kauaks jääda....´´ütles ta ohates
,,Ma tean aga kas me hakkamegi terve elu põgenema nüüd?´´küsisin kurvalt
,,Ilmselt jah kuid ma ei taha valetada´´ütles ta ja silitas mu selga
Pisar kippus silma aga aeg on käes ja peagi leiab ta meid. Inimene kes otsib meid Markiga terve elu ja kelle eest me põgeneme....killer kelle palkas üks minu vihavaenlane. Ei hakka enam informatsiooni levitama, teil parem kui te ei tea.....
,,Aeg on lähedal, pakkisid juba asjad?´´küsis ta
,,Juba üleeile, ootasin sind aga kartsin et ta leidis juba su kui sa ei tulnud 17 nagu lubasid´´hakkasin praktiliselt nutma
,,Mina kartsin et ta sai sinu kätte´´kallistas mind Mark
Naeratasin õrnalt

Järgmisel hommikul pidime minema hakkama, teekond on pikk rongile. Õigemini 10 tundi. Liigume autoga, see on vähemalt hea. Panen riidesse ja Mark juba hüüab et on aeg. Ohkan sügavalt, jätan majaga hüvasti ja istun autosse
,,Ma jään igatsema oma lapsepõlvekodu´´ütlesin aknast välja vaadates ja pisar voolas mööda mu põske
,,Ma tean´´ütles Mark ja teekond algas

2 päeva hiljem:
Olen 17, ja teel Berliini, paar tundi veel.
,,Millest mõtled Lexi?´´küsis ta mult
,,Oma järgnevast põrgulisest elust´´ütlesin kurvalt
,,Ära muretse, ma olen sinuga lõpuni´´ütles Mark ja peatas korraks auto
,,5minutit puhkepausi ja siis edasi´´ütles ta ja astus uksest välja
,,Mhm´´läksin välja hingama.
Mark tegi mulle kingituse ehk korjas metsast sinililli
,,Kust? On ju talv´´küsisin naerunäoga
,,Siin kasvavad nad alati´´naeratas Mark
Suudlesin teda õrnalt kuid eemaldusin kähku kuna ilmselt ma poleks tohtinud
,,Vabanda´´ütlesin järsult
,,Pole hullu, kaua me ikka keerutame´´ütles ta ja suudles mind
Teadsin et kunagi see hetk tuleb.

Mõne tunni pärast olimegi Berliinis. Oli päev. Koperdasin 2 korrussele ja Alice tervitas mind. Ta tunneb mind.
,,Ma teadsin et aeg tuleb ja ma aitan teid´´ütles ta kurvalt
,,Kuhu on järgmine minek?´´küsisin kiirelt
,,Te elate nüüd 3 kuud minu juures kuni talv läbi saab ja siis edasi Hispaaniasse
,,Ma tänan sind et sa aitad meid Alice´´ütlesin ja kallistasin teda kõvasti

Seadsime end sisse ja me läksime Markiga jalutama. Käis pauk, ja veel ja seejärel veel üks.
,,Mis see oli´´küsisin Margilt kuid ta vedeles maas, kuul kõhus.
,,Eieieiii´´karjusin hüsteeriliselt
,,Jookse, on aeg jälle käes, jookse, minu lõpp on käes aga sina pead elama´´alustas ta ja käis veel kaks pauku. Vedelesin ta kõrval, lumel, vereloigus. Mõlemad surnud. Kummalgi 2-3 kuuli kehas.
Teadsin et see moment tuleb, ma tundsin seda. Tookord kui Mark oli öelnud et see kestab igavesti jooksis mul selline pilt silme alt lbi. Ma teadsin, kuid ei suutnud seda ära hoida. See on minu süü ja jääb igaveseks minu hingele. Nii Marki ja minu surm. Nüüd tean et olen kõiges süüdi, ka vanemate ja õe surmas. Ma poleks pidanud siia maailma sündima, oleks mu ema ja ka vanem õde elus. Ja ehk ka isa. Minu süü, minu hingel igavesti.

Autori kommentaar »