Surm läbi noa (4)

Oli külm ja lumine sügiseõhtu. Aeg oli juba üpris hiline. Üks mees kõndis mööda tänavat kuhugile, ta oli 42.aastane, pruunide juustega ja musta maani ulatuva mantliga. Ta oli üsna pikk, nii umbes 1.95. Ta sammus aina edasi ja edasi. Varsti keeras ta ühe nurga taha. Ma järgnesin talle. Nägin veel viimasel hetkel, et ta astus ühte baari sisse. Astusin ka sisse. Sees oli väga lämbe ja suitsune õhk, muusika mängis kõvasti, kuid mitte üle peoliste, kes aina kõvemini naersid. Jälgisin meest. Ta läks läbi ruumi ühe ukse juurde, koputas ja siis avas käskluse "sisse" peale. Ta ei tulnud sealt kiiresti välja. Võtsin istet selle ukse juures ja vaatasin et ega sinna uksele midagi kirjutatud pole. Minu õnneks isegi oli - Mr. Friodeli. Ma võtsin taskust oma nutitelefoni ja sisestasin ühte väga tarka otsingusse selle mehe nime ja otsisin tema tausta. Kuid isegi pikemagi otsimise peale ei leidnud ma midagi illegaalset. Proovisin ennast märkamatuks teha ja olla eemal karjuvatest ja märatsevast joodikutest.

Samalajal ruumis sees:

"Kas tõid siis vä?"küsib mingi pungi stiiliga mees. Mees viskab teisele mehele ühe kotikese. Teine mees vaatab sisse ja küsib:"Nii vähe tõidki vä? ... Sa ei täitnud oma lubadust, nii et ... Poisid! Tapke ta! Ja peitke ta surnukeha pärast ära!" Tuli mingi kamp poisse ja nad hakkasid meest taguma ja kolkima ja üleüldse lööma. Mees ise ei proovinudki vastu hakata, kuid surnuks nad teda ikka ei suutnud lüüa. Siis võttis üks poistest noa mängu. Alles nüüd hakkas mees vastu ja lõi teisi jalaga näkku, et teiste haardest vabaneda. Kuid noaga tüüp oli kiire ja pussitas teda kõhtu. Mees vajus haavatuna põrandale ja hingas väga raskelt, lõpuks ta ei saanud enam hapnikku ja ta suri. Mõrvati. "Tassime ta nüüd siia!"ütles üks poistest kapi poole osutades. Nad viisid ta sinna ja lahkusid sünduspaigalt.

Taas väljas:

Aeg möödus siin kiiresti. Vaatasin kella - 00.46. Wow, ta on seal sees juba üle tunni olnud, miks ta ometi välja ei tule. Noh, kes teab, äkki on mingid tähtsad tööasjad mida tullakse arutama südaööl. Naersin, küllap liigagi kõvasti, sest järsku pöördusid kõigi pilgud minule. Õnneks olin ma ebahuvitav vaatlemisobjekt, nii et nad jätkasid märatsemist. Öö jooksul vabandust hommiku * jooksul lõhuti toole ja klaase, inimesed vist vigastada ei saanud. Aga ma tean seda, et kella 6'ks polnud see mees sealt ruumist välja tulnud, ust polnud kordagi avatud peale selle mehe saabumist. Otsustasin täiesti kainelt, et lähen vaatan selle ruumi läbi. Lipsasin sisse, imekombel polnud seal kedagi. Leidsin võitlusjälgi põrandalt ja üldse igalt poolt ruumist. Avasin ühe kapiukse, kuid leidsin sealt ainult riideid. Siin ruumis peab ju mingeid jälgi veel olema! Lükkasin riidepuid (riietega) ühele poole ja uurisin kapi tagaseina - peidetud uks. Avasin selle ettevaatlikult ja kuulatasin - polnud ühtegi häält. Ma ei jõudnud edasigi astuda, kui nägin laipa. Ta oli arvatavasti läbi kolgitud, aga see oli ikka see sama mees, keda ma jälitasin. Ma leidsin talt narkootikumite jälgi, mis tõestas seda et ta tegeles millegi illegaalsega ja küllap oli tal probleeme klientidega. Ma lahkusin. Helistasin veel mõrvarühma, et nad seal uurimas käiksid. Mõrv on üks jube asi. Judisesin.

Autori kommentaar »