Red flower (34)

"Emilia, ole lasteaias siis tubli tüdruk," lausus mu armas naeratav emme, kes mind kallistas. Ta silitas mu pikki sirgeid pruuni värvi juukseid ja hakkas minema, pööras korraks ümber ning saatis õhumusi. Lehvitasin talle naeratusega, aga kui ta läinud oli, kadus naeratus ära. Mul oli väike hirm. Olin esimest päeva siin lasteaias. Hoidsin tugevalt oma mõmmit ning vaatasin võõraid kisavaid lapsi.
Ma ei tahtnud siin olla. Pidin lasteaeda vahetama, kuna emme ja issi läksid lahku. Nüüd elan ainult emmega. Issi sõitis aga kaugele ära. Ma ei tea kuhu. Emme ütles lihtsalt, et kaugele..
Kui punaste juustega ja särava naeratusega kasvataja mind märkas, tuli ta minu juurde ja kükitas. Ta hakkas minuga juttu rääkima ning julgustas mind. Varsti oli tunne, et me oleme head sõbrannad. Ma tundsin end temaga olles hästi. Ta pakkus mulle palju tegevusi.
Varsti oli aeg, mil me õue läksime. Oli palav kevad ning mitte keegi ei pannud endale midagi selga. Vahetati ainult jalanõud ära.
Õues olin ma üksinda. Ma ei tahtnud teistega olla, sest nad olid kuidagi nii... Teistsugused.
Ma istusin liivakasti ääre peal. Järsku märkasin ma herilast enda peal. Ma kartsin kohutavalt herilasi ja mesilasi. Ma vehkisin kätega ning hakkasin ära jooksma. Ma kukkusin.. Põlv oli katki ning väga valus. Lonkasin teistest palju kaugemale, suure tamme juurde, pingi peale istuma. Pisarad voolasid mööda mu põske alla.
Ühel hetkel nägin ma enda ees armsat poissi. Tal olid pruunid juuksed ning tumesinised silmad. Poiss ulatas mulle punase lille. See oli nii ilus. Ma nuusutasin seda. See oli parim lõhn, mida ma oma elu jooksul tundnud olen. Sain teada, et poisi nimi on Christian. Ütlesin talle enda nime ka. Christian istus minu kõrvale ning küsis, miks ma nutan. Ma rääkisin talle loo ära. Ta hakkas lohutama ning nalja tegema. Lõpuks ma ainult naersingi iga tema lause üle. Ka valu oli kadunud. Varsti kutsuti meid tuppa. Olime koguaeg koos... Meist said parimad sõbrad. Ma sain aru, et tema on teistest erinev...


***


Jõudsin just koolist koju. Sõin enda toas võileiba. Mul jäi palju õppida. Kõik oli kirjalikult. Ma vihkan kooli. Kool ajab mu seest keema, eriti need kraaksuvad õpsid. Mul nende pärast terve ekool märkuseid täis. Küll Emilia haugub vastu, küll ta nimetab õpse lehmadeks ning küll ta saadab neid peese... On neid märkuseid nii palju vaja?
Õppisin kiirelt ja lohakalt ära ning tahtsin juba joonistada. Hakkasin oma ülihäid harilike otsima. Tuhnisin sahtlites ning peatusin, kui leidsin ühe kristallikestega karbi. Võtsin selle välja, lükkasin sahtli kinni ning istusin laua taha. Avasin karbi. Silmitsesin 8-aastast kuivanud lille...
"Ma ei teadnudki, et see veel alles on.." laususin ma meeldetuletades oma esimest päeva teises lasteaias...
Ma hoidsin seda lille käes. Keerutasin seda igatpidi ning nuusutasin. See lõhn... See lõhn oli ikka veel alles.
"Emilia!" kuulsin ma, kuidas ema hüüdis veidi vihaselt.
Panin lille tagasi karpi ning toppisin sahtlisse tagasi. Jooksin toast välja.
"Mida on?" küsisin ma tüdinult.
"Palun ütle oma klassijuhatajale veel kord, et ta lõpetaks nende kirjade saatmise!" ütles ema kurjalt.
"Jälle? Ma olen seda talle 19 korda öelnud, ta ei kuula ju!" porisesin ma.
"Ma ei saa aru, miks ta peab mulle iga päev kirjutama sinu ülbamisest! Ja ma ei saa aru, miks sa ülbad siis koguaeg!"
"Ma räägin sulle koguaeg, et nad ise norivad mu kallal, ma pole mitte kunagi alustanud. Alati otsivad nad, mille kallal vinguda. Mul on nendest kõrini! Emps, kas ma võin kooli vahetada? Need õpsid ei oska õpetada normaalselt ja on liiga halva iseloomuga ju..."
"Me oleme sellel teemal juba rääkinud. Sa ju tead, et ei saa,"
"No.. Jah, ma tean" sõnasin ma kulmu kortsutades.
Läksin minema, enda tuppa. Viskasin voodile pikali.Telefon mu laual piiksus. See oli sõnum. Võtsin telefoni kätte.
"Jälle Christian!" karjusin ma.

Sisu oli selline :
Emilia, ma ju palusin sada korda vabandust, et sulle nii tegin.. Mis sulle veel ei sobi?

Saatsin talle sõnumi vastu :
Lõpeta see sõnumite saatmine, ma ju ütlesin, et ma ei andesta!

Ta kirjutas mulle 15 sekundi pärast :
Anna andeks, palun! Ma olen juba 56 sõnumit sulle saatnud ja igas sõnumis ma palun andestust.. Mul näpud valutavad..

Saatsin vastu :
Ma olen sulle 57 saatnud ja igas sõnumis oli mainitud seda, et ma ei andesta! Oma süü, et näpud valutavad, ära kirjuta siis rohkem!

Varsti tuli jälle sõnum :
Kle, äkki tuled msni?

Saatsin vastu :
Ei, unista edasi!

Ja jälle ta saatis sõnumi :
Andesta palun....

Rohkem ma vastu ei kirjutanud. Ma ei taha talle andestada.. Ta on mulle viimasel ajal koguaeg haiget teinud ja mina lollakas olen andestanud. Viimasel ajal on meil üldse palju tülisid. Mul pole mõtet temaga suhelda, kõik on nkn peeses. See on nii vastik, et meid ühte klassi pandi. Okei no, me oleme ise süüdi, sest me saime alguses ainult ühte kooli(olime erinevates klassides), kuid nurusime natuke ja saimegi ühte klassi. Kahetsen, et tahtsin. Muidu oleksime suhtlemise lõpetanud ja kõik. Nii lihtne oleks olnud. Tegelikult on meil väga palju megahäid mälestusi, on olnud lihtsalt super hetki... Kuid halbu on ka palju!


***


9.-nda klassi lõpuaktus algab poole tunni pärast ja ma vedelesin ikka veel voodis. Tõusin kiiruga püsti ning käisin pesus. Kuivatasin juuksed ära ning kammisid need sirgeks. Panin ühe hästi ilusa punase kleidi ning jalga toppisin punased kontsakingad. Tegin meigi ära ning sättisin juukseid. Kõrva panin ma punased rõngad. Läksin kööki ning sõin kiiresti ära. Aega oli vähe. Lasin emal kiiresti kooli ette end sõidutada ning kiirustasin klassi. Õnneks jõudsin õigeks ajaks. Istusin Christiani kõrvale. Tegime musi ning hakkasime niisama juttu rääkima, kuni õpetaja klassi tuli.
"Aktus on edasi lükatud. See algab ikkagi poole tunni pärast," teatab õpetaja, "võite niisama aega veeta."
Ei no fine siis. Pidin ma üldse kiirustama?
Läksime Christianiga klassist välja. Jalutasime kooli peal käest kinni. Koridorid olid tühjad. Mõni üksik kõndis mööda. Läksime parki, mis asus koolist vaid 200 m eemal. Istusime pingil ning naersime vanade aega üle. Kuidas me saime tü#!?!#eda nii mõtetute asjade üle? Õnneks oleme me nüüd õnnelikult koos. Järsku hakkas Christianil telefon helisema. Ta võttis vastu ning läks veidi eemale.
"Mida? Miks sa varem ei öelnud? Ma ei taha... Kas ümber saab veel mõelda? Miks? Aga ma ei taha... Ei.... Ei... Ma ei tea, millal aktus lõppeb... Olgu.. Tsau!" kuulsin, kuidas ta telefoniga rääkis.
Ei tea küll, mis talle siis järsku ette tuli.. Ta tuli pahasena tagasi ning ohkas.
"Mis on, musi?" küsisin ma.
"No.. Ma.. Ma hiljem räägin.." ütles ta lõpuks.
"On see väga hull?" küsisin ma.
"Jah. See teeb ka sinu kurvaks, ma arvan.." lausus ta.

Ma jäin mõtlema. Mis asi see küll olla võib, et ka mina kurvastan?
Ta lähenes mulle ning me suudlesime. Märkasin, et üks pisar voolas mööda tema põske...
"Emilia, lähme tagasi.." sõnas ta.
Noogutasin ning me läksime tagasi. Ta oli kuidagi nii kurb. On see värk tõsine... Hakkan ka mina nutma? Tegelikult mul juba oli pisar silmas.Ma kartsin...
"Äkki räägid mulle seda juba praegu?" küsisin ma vaikse häälega.
"Ma ei tea.. Ma ei taha seda sulle kuidagi rääkida.." ütles ta vaikselt vastu.
"Palun.. " sosistasin ma.
"Ma.." sai ta öelda ainult ühe sõna, siis ta neelatas ning pisar voolas jälle mööda ta põske. Ta kuivatas selle ruttu ära.

Kui aktus lõppes, hakkasin ma Christianit otsima, sest ma kaotasin ta vahepeal silmist. Kuulsin, kuidas telefon mu käekotis piiksus. Võtsin välja ning hakkasin sõnumit lugema :
Saame pargis kokku..

Läksin parki. Teda polnud seal. Ma ootasin ja ootasin teda.
Saatsin sõnumi talle:
Musi, kus sa oled? Ma ootan sind..

Vastust ei tulnud. Ma kuivatasin oma märjad silmad ära. Ootasin ikka veel. Teda ei tulnud ikka veel. Miks?
Leidsin kirja, mis tuulega mu jalgade juurde lendas.
Võtsin selle üles ning hakkasin lugema :
Kallis, Emilia!
Anna andeks, et ma parki ei tulnud. Ma ei saanud.. Pidin kohe ära minema.. Aga igastahes siis, kui me enne aktust pargis olime.. See telefoni kõne.. Ema helistas sellepärast, kuna ta ütles, et me kolime ära. Ma ei teadnud seda varem. Ma ei suutnud seda sulle öelda ja ma tõesti ei tahtnud sind kurvastada, kuid midagi pole teha. Ma sõidan koju, pakin asjad ära, söön ning sõidangi ära...

Ma armastan sind igavesti,
Christian

Ma nutsin. Mul süda valutas. Miks ta mulle kohe ei öelnud? Võtsin laiali läinud meigi maha. Ma pidin bussiga koju minema. See tuli 6 minuti pärast.

Bussis ma ainult mõtlesin ja mõtlesin sellele. Hoidsin nuttu kinni. Laul, mida mp3-st kuulasin, tuletas mulle mälestusi meelde.. Ühel hetkel tulin ma kähku püsti ning tulin bussilt maha. See oli Christiani peatus.. Äkki ta pole veel läinud? Jooksin kiiresti nii kaua, kuni tema maja nägin. Autot polnud... Istusin kivile ning nutsin. Vihma aina kallas ja kallas. Olin juba läbimärg. Ma ei kujuta ette, kui kaua ma seal istusin ja nutsin.. Mu telefon piiksus. Võtsin selle kähku kotist välja, lootes, et see on Christian... Kuid see oli ema :
Kallike, kus sa oled? Sa lubasid 4 tundi tagasi koju tulla..

Ma ei saatnud talle midagi vastu. Lihtsalt istusin ja nutsin. Siuke tunne, nagu pisarad ei saakski mitte kunagi otsa... Märkasin midagi kivi kõrval maas.. Ma arvasin, et see on kadunud... Ma ei oskanud ette kujutada, et see veel alles on...
"Kuidas? Kuidas see saab veel alles olla?" sosistan ma omaette ning korjasin üles tumepunaseks närtsinud lille...