My Adventure Story (4)

Ma astusin edasi mööda veel niisket hommikuse kaetud kastega rohtu. Rohi mida ma tallasin oli esimest korda nii moodi vastu maad surutud. Puud mu ümber kahisesid veidralt ja ma oleksin võinud vanduda, et need puud on elus. Ma liikusin edasi, sest mulle tundus, et hommikul ärkaks justkui terve mets üles, et mind hirmutada. Kõik puud kohisesid ja õõtsusid tuule käes; tuul oli tugevnenud. Ma kõmpisin edasi. Tegelikult puudus mul isegi motiiv, miks ma edasi kõnnin. Ise arvan ma, et ma tahtsin siis kura.di metsast juba välja saada ja leida üht toredat majakest nagu muinasjuttudes, kust ma saaksin süüa, sest viimased kaks päeva pole ma saanud süüa rohkem kui leivaviilu ja lonksu vett. Õnneks täna hommikul sain ma hommikukastega ka oma joogijanu rahuldatud. Kuid ikkagi mu kõht koriseb koguaeg ja metsas pole ka midagi söödavat. Imelik, mõtlesin ma, tavaliselt läheb ju hommikul valgeks, kuid siin on kottpime, ja kell peaks juba olema kümme läbi. Ma kõndisin edasi ja edasi, ikka kindel suund puudumas, ma lihtsalt võtsin endale pähe et lähen ühte kindlat suunda pidi ja äkki siis jõua sellest paganama metsast ometi ka välja, sest ma ei kannata seda rohkem. Mu elu ei peaks nii vara lõppema, tegelikult ei peaks ühegi 15 aastase lapse elu lõppema nii varakult, kui minu oma arvatavasti. Ma olin omas mõtteis, ja ei pannud tähele isegi enda ees seisvat suurt kivi ( muidugi oli pime ka ) ja põmaki ma olen maas ... mis veel hullem, porilombis arvatavasti, sest ma ei näe midagi, kuid ma tean et siin on märg. Ah! Nüüd ma olen veel märg ka! Niimoodi ma küll kaua vastu ei pea! mõtisklesin ma omamisi. Ma tahtsin püsti tõusta, kuid avastasin et ma olen juba üpriski sügaval porilombis, mis on porilombile kohaselt imelik, sest tavaliselt need nii sügavad pole. Ma tundsin et ma vajun koguaeg, järsku turgatas mulle, et ma pole mitte porilombis, vaid vesiliivas ja ma pean oma vaistu abil leidma omale mingi oksa, kust kinni haarata või midagi muud kust ennast välja saaksin tõmmata. Aga minu õnnetuseks, ei teadnud ma kui suur see ala on ja kust saab kõige kergemini välja, sest väljapääs sellest põrgust võis ola ju samas mu kõrval, kui mina hoopistükki läheksin kõige pikemat teed pidi. Õnneks olin ma kaval ja katsusin käega oma kõrvale, ja imedeime - maa. Ma haarasin sealt mingist oksast kinni ja upitasin ennest maa peale. Oli ka aeg, sest ma olin juba kaelani vesiliivas! Ma liikusin ettevaatlikult edasi, et mitte enam liiva kukkuda. Varsti läks valgemaks ja ma nägin et see vesiliiva järv osutus palju palju suuremaks kui olin arvanud. Õnneks olin ma olnud tark ja õiget teed pidi välja tulnud. Nüüd koos päikesevalgusega nägin ma vähemalt kuhu ma astusin. Ma sammusin edasi. Ma kuulsin tagantpoolt hääli, ma kiirendasin sammu ise kordagi pilku häälte poolt tõstmata ... ma kukkusin. Ma tegin üsna pikka aega vabalendamist ja siis nägin ma allpool puuoksa, mis kasvas kanjoni äärest välja. Selle juures olles, sirutasin ma käed välja ja proovisin sellest kinni haarata, mis õnnestus õnneks. Ma jäin sinna rippuma, kuid siis tõstsin ma pilgu üles ja ma teadsin et isegi kui ma upitan ennast sinna oksale, siis mul pole mingit lootust sinna üles saada või ( ma vaatasin alla jäävasse orgu ) ... ohutult alla saada. Ma ei jõudnud isegi mõelda, kas ma teen selle vaeva teoks või mitte, ga ühel hetkel oks praksatas ja ma kukkusin koos oksaga alla. Ma lasin oksast lahti. Ma langesin ja langesin ja langesin ... tegelikult ootasin ma lõppu, kukkumist, surma, ma ootasin selle kõige lõppu. Surm oleks selleks ju kõige lihsam ja valutum viis, miks piinelda toiduta ja joogita, kui saab surra, kui ... Põmaki!!! Ma kohtusin maaga - mitte just kõige toredamal viisil, võiks mainida.
Ma ärkasin kuskil koopas, seal oli hämar, kuid ma ikkagi nägin, et ma lamasin kuskil ja ma olin kinni seotud, või õigemini ma olin täielikult kinni seotud, nii et põgenemise variant kadus mu mõtteist. Alguses pidin ma teadma saadma, vaid seda, kas see kes mu kinni sidus on hea või halb ... kuid ma rohkem pooldan seda teist, sest kui ta oleks hea, siis ta ei seoks ju mind kinni, või mis. Ma ootasin. Mainiksin ka seda, et ma piinlesin jubedates valudes, ennast vaadates leitsin sealt kohutavaid haavu, kriimustusi, marraskeid ja ... lahtist luumurdu. "Aia!" hüüatasin ma olin oma luumurdu näinud. Õnneks oli mu suu katmata jäetud, nii et alguses sain ma karjuda, mida ma pole vähemalt kolm päeva teinud, rääkimisest rääkimata.Ma tundsin ennast kohutavalt. Lõpuks kuulsin koopas vastukajavaid samme, mis kuulusid arvatavasti mehele, sest oli kuulda et ta teeb pikki samme. Kuulsin mahedat mehehäält rääkimas: "Ole vait! Või ma seon su suu ka kinni!" "Miks sa mind siin hoiab, palun lase mul minna, ma ei tahnud su rahu häirida ma tahtsin ainult ..." ütlesin ma oma kähiseva häälega. Mu kurk kuivas pikast rääkimisest. "Mind ei huvita su vabandused! Ma lasen sul minna ainult ühel tingimusel!" rääkis mees salakavalal häälel edasi. "Ja see oleks?" vastasin ma talle. "Lase mul siis vähemalt lõpetada! Mu tingimus oleks see, et sa annaksid mulle oma käekella!" ütles mees unistavalt mu kuldkella vaadates. "Seo mind enne lahti ja hooli'tse mu haavade eest, siis saad, hetkel olen ma aga liiga väsinud, haavatud ja näljane."vastasin ma kavalalt. "Okei, okei, saad mis tahad, üks päev ööbid siin ja siis kaod, ilma oma käekellata!"ütles mees vastu just rõhutades seda viimast osa. "Jah!" ütlesin ma sõnakuulekalt. Diil oli tehtud. Ta toitis mind ja puhastas ja sidus mu haavu ja pani mu katkise jala lahasesse ja nikerdas mulle kargu, millega ma saaksin liikuda. Ma sain oma ka oma puhkuse. Hommikul ärgates nägi juba et mu käekell oli läinud ja temast endast pole ka enam märki, ma sain aru et see tähendab seda, et ma pean astuma hakkama. Ma haarasin oma väikese seljakoti ja hakkasin minema. Õnneks olin ma nüüd täis energiat ja jaksu millega end koju viia.

2 nädalat hiljem:

Ma olen nüüd kodus ja jutustan kõigile oma hirmutavast ja kõhedust tekitavast loost. Ma loodan, et mina sellist asja enam kunagi läbi ei pea elama.

Autori kommentaar »