Teema: Lühijutud / Huumor

Hanna - Lii imelik elu (0)

Tere, olen Hanna - Lii! Mõned kutsuvad mind Hannuks, teised Liiks, kuid teie kutsute mind Totsikuks. Aitäh! :)
Ma olen vägagi tore tüdruk enda arvates. Aga mida ma endast räägin?
Ükskord, kui oli kolmapäevane päev, läksin kooli. Koolis on elu nõme olla.. Te teate seda nagunii. Kõndisin matemaatika klassi juurde ja siis ma nägin Nicole'i! Nicole on üks mu klassiõde ja sõbranna (ma arvan), igatahes väga imelik tüdruk, SEE MEELDIB MULLE! Nicole karjus: "JOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOU HANNA -LIIIIEEEEEE!" Ma mõtlesin, et miks see "EE" seal taga on, aga mind ei huvitanud see. "Tšau jaa!": ütlesin mina. Kui tund ära lõppes siis Nicole tuli mu juurde ja ütles: "Sa oled maksapasteet!". Tegelikult Nicole ei ole nii imelik, aga see oli küll väga imelik, mida ta ütles! Järsku tuli Loona! Loona hakkas karjuma: "TEREEEEEEEEEEEEE!" Ma mingi jooksin tooli alla, et ta mind ei näeks, aga ta ikka nägi. "Mis sul viga on, Hannu?"
"E-ei midagi, sa lihtsalt hirmutasid mind!": ütlesin mina.
Järsku kell helises, ma olin väga õnnelik, sain Loonast ja Nicole'ist lahti!
Järsku pidin Merilini kõrval istuma, kes küsis minult punast vildikat, sest ta tahtis tulpi värvida. Ma andsin viisakalt, aga ta hakkas kohe peeretajanägu tegema. Proovisin mitte närvi minna..
Peale muusikat jooksis mingi haisev poiss minust mööda! Oleksin äärepealt oksele hakanud, aga ma olen ju viisakas ja ei hakanud.
Siis hakkas kell helisema, olin jälle õnnelik. Tunni ajal hakkasid mingi õpilased PLIIATSITEGA mängima, püüdsin laua alla vaikselt minna, aga Merilin nägi mind ja tuli ka minuga laua alla, ta ainult värvis oma tulpi seal.
Lõpuks tuli õpetaja ja tund läks edasi...
Peale tunde ma hakkasin koju jalutama, Nicole jookseb mu juurde ja lagistab naerda. Ma eemaldusin ta juurest ja kõndisin vaikselt koju..
LÕPP

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!