Teema: Lühijutud / Seiklus / Põnevus

Anna ja kutsu seiklus (0)

Anna ema oli muretsenud sel aastal oma tütrele armsa kutsika, kelle nimeks
pandi Sassu. Anna sai kutsika, sest ta käitus viisakalt ja õppis koolis hästi.
Ta oli kutsika pärast väga õnnelik, kuna ta oli sellest unistanud.
Ühel päeval ema ja isa tülit.sesid nii tõsiselt, et Anna seda enam ei talunud.
Ta otsustas Sassuga jalutama minna. Anna oli kõndinud tavalise tee peal
ja ei märganud, kuhu teekond viib. "Oh, kuhu ma küll sattunud olen! Mu
vanemad hakkavad kindlasti mu üle muretsema.."
Väljas läks aina pimedamaks ning seda rohkem hakkas Anna kartma, et
ta peab sinna igaveseks jääma. Sassu oli temaga ja ei jooksnud kuhugi.
"Mida ma nüüd siis teen? Äkki keegi röövib mu ära? Või tapetakse?"
Ta oli väga mures ja ei teadnud, mida küll teha.
"Mu vanemad kindlasti pahandavad minuga, et ma niimoodi lihtsalt ära
läksin. Ja Sassu, ma tõesti kardan väga! Aga Sassu, lähme kuhugi, äkki
leiame tee koju tagasi."
Nad läksidki teed otsima. Imekombel leidsid nad tee ja jooksid koju tagasi.
"Kus te mõlemad küll olite? Me isaga väga muretsesime!" pahandas ema.
"Vabandust, ema. Ma eksisin metsas Sassuga ära, aga õnneks saime nüüd
koju tagasi imekombel. Ega sa nüüd mult koera ära võta?"
"Ei võta, aga ära nii enam tee! Me pidime infarkti saama peaaegu!"
"Ma olin teie peale pahane! Te tülitsete koguaeg! Ma tahan, et te saaksite
hästi läbi, mitte ei tülitse.ks koguaeg!"
"Ära muretse, me ei tülitse nii tihti enam."
"Aga ikka tülitsete?"
"Vahel täiskasvanud ikka tülitsevad. Aga need pole midagi tõsist."
"Väga hea! Kas õhtusöök on teil söödud?"
"Kusjuures ei ole. Meil polnud isu süüa. Aga nüüd, kui sa kodus tagasi oled,
on meie isu kasvanud!"
"Tore, siis lähme kõik neli sööma!"
"Mismõttes neli?"
"Sassu ka! Teda ei tohi unustada!"
"Loomulikult mitte!" ütles ema ja läks koos Anna ning ta kutsaga kööki
sööma.

Teavita ebasobivast sissekandest!