Sage - The girl who started the Apocalypse 5. osa (12)

Tabletid ei mõjunud mulle enam. Lihtne järeldus, kuid mul võttis päevi, et selleni jõuda. Tänu kasututele tablettidele olin pidevalt närviline ja tusane. Ma käitusin äkiliselt, olles üks hetk rõõmus ning lahke, kuid juba järgmisel sekundil olin ma õel ja raevukas tüdruk, kes oli valmis saatma kõik inimesed põrgusse. Arstid olid mulle lõpuks määranud kahtlaselt tugevad rohud, mis suutsid mu mõneks tunniks kuidagi maha rahustada, kuid lõpuks olin ma ka nende rohtude suhtes immuunne.
Minu muutlikud tujud polnud ainukesed asjad, mis mind häirisid. Luce oli kadunud. Iga hommik enne sööki olin ma puhketoas, oodates koos väikese lootusega Luce, kes ei ilmunud kohale. Algul ma lihtsalt arvasin, et Luce väldib mind, kuna ma olin muutunud järsult arstide seas populaarseks jutu teemaks, kuid peagi hakkasin aru saama, et Luce polnud isegi hullumajas. Peter oli mulle väitnud, et Luce perekond oli ta ajutiselt siit minema viinud – kohe peale minu juhtumit, kahtlane värk. Ausalt öeldes, ei uskunud ma doktorit, kuna Luce oli mulle rääkinud, et tema vihkab oma perekonda ja omakesed ei salli teda. Lõpuks olin ma tüdinenud vastuste otsimisest ja loobusin Luce leidmisest. Tihtilugu oli mul tunne, et otsin Luce, vaid tema salapärase tee pärast.
Samas on ka positiivseid külgi hulluks olemisel. Bardy, Eliz ja Thomas olid mind omaks võtnud. Mul oli kujunenud välja rutiin, et vähemalt ükskord päevas mängin ma nendega kaarte, joon kummalist karamelli teed või jutustame üksteisele napakaid ning õudseid lugusid, mis on juhtunud hullaris. Tänane oli täpselt samasugune nagu olid olnud ülejäänud päevad.
Oli pärast lõuna ning ma istusin koos Brady, Elizi ja Thomasega puhketoas väikese laua taga. Terve päev oli väljas vihma sadanud ja möllanud suurejooneline äikesetorm. Mõnel korral kadus elekter ära pooleks tunniks ning koheselt suutsid leida Eliz ja Brady enneolematu lahenduse meie elektri kadumisele. Eliz teatas esimese elektrikatkestuse ajal, et mõni vihane vaim on lihtsalt juhtmete peale pissinud, kuid Brady hakkas koheselt esitama oma teooriat, mis kujunes välja tüütuks võistluseks. Võistlus katkes alles elektri tagasi tulekuga ning lubas meil kaarte edasi mängida.
„Minu võit,“ teatas Eliz lapsikult ja krabas endale šokolaadi, mille peale olime mänginud, „aga ma ei lubanud teil lõpetada. Mängime viimase kaardini, lapsed.“ Elize näol mängles vallatu naeratus ja ta asus ma šokolaadi paberist välja kookima.
„Tead Eliz,“ sõnas Thomas ja võttis kaardi, „see on raskelt saadud šokolaad, sa ei peaks seda kohe ära sööma. Säh tappa, Sage.“ Thomase näol oli õnnelik naeratus ja üle nädalate oli ta otsustanud enda habeme maha ajada ning käis mulle emanda.
„Mulle maitseb šokolaad,“ pomises Eliz ning murdis tüki šokolaadi. Ta asetas selle laua keskele ja teatas: „Kui Sage sind võidab, siis saab tema šokolaadi endale, kui sina võidad, Thomas, siis sa saad selle tüki endale.“ Õnnelik naeratus näol asus Eliz muretult šokolaadi sööma.
„Kas ma pean osalema kihlveos? Te teate, et see kord, kui ma ei kaotanud oli Brady ravimite mõju all,“ tähendasin vinguval toonil.
„Mh?“ ühmas Eliz šokolaadi vitsutades. „Jah sa pead kihlveos osalema. Varastatud šokolaadi nimel pead pingutama, noh pigem tüki.“
Ohkasin. „Ma ei saa sellest mängust ikka aru. Sulle käiakse kaart, mis mõttes käiakse? Sa pead kaardi ära tapma samast ma#!?!#ugevama kaardiga või trumbiga – see kõlab vägivaldselt ja segaselt. Ehk siis Ärtu emandat saan tappa, vaid ärtu ässa ja kuningaga või siis trumbiga,“ mõtisklesin valjult. Kortsutasin kulmu ja võtsin enda nelja kaardi seast poti kümne ning viskasin selle hooletult emanda juurde.
„Maas,“ teatas Brady rõõmsalt ja piidles šokolaaditüki. „Sage, kui sa võidad mind ja Thomast praegu, siis ma otsin sulle kusagilt kaks väga tugeva toimega rahustit, mis isegi sulle mõjuvad.“
„Mõne kuu pärast sa hakkad neid otsima,“ sõnas Thomas enesekindlalt. „Ma võin kihla vedada paki sigarite peale, et ta teeb meile juba mõne kuu pärast ära. Käi.“
Kehitasin õlgu ja kallutasin pead vasakule. Saatsin Bradyle risti ja ruutu ässa. Üks kaart oli mul veel käes. Esimest korda ma olen teisele kohale nii lähedal. Thomasel on kolm kaarti käes ja Bradyl neli. Võin vanduda, et tunnen juba šokolaadi enda suus.
„Pole paha,“ tähendas Eliz ja tegi oma maiustusele otsa peale. Ta kortsutas paberi ära ja sõnas: „Poisid ta teeb teile varsti ära ja tema on turakat alles mänginud alla nädala.“ Vile, mille Eliz kuuldavale tõi oli tunnustav.
Brady kratsis kukalt ja päris: „Thomas, kui raske on arstidelt rohte ära näpata?“ Kaartide üles korjamise suhtes oli Brady alati tundlik. Kui ta kaarte korjas oli ta nägu nutuse kutsika moodi.
„Vägev, tüdruk,“ pomises Thomas mulle ja naeratas julgustavalt. „Brady, edu sulle, sest kangemaid ravimeid hoitakse suure ja pahura luku taga. Hea küll, minu käik.“ Thomas valis enda kolmest viimasest kaardist ühe ja teatas: „Sage, see on otsustav käik. Teine koht käib siiski šokolaaditüki peale.“
Risti äss.
Ohkasin kergendunult ja viskasin lauale oma poti kahe. Ma sain esimest korda teiste koha ning olin selle saavutuse üle äärmiselt õnnelik. Plaksutasin käsi ja võtsin laua keskelt šokolaaditüki.
„Brady, Thomas, ma sain endale äsja tüki šokolaadi, mille Eliz mängu pani,“ teatasin rõõmsalt ja vilistasin. „Brady, sa oled mulle ühed tugevad rahustid võlgu.“
„Edu mulle,“ pomises Brady ja saatis minu kaks ässa Thomasele. „Thomas, on mäng viimase koha peale.“
„Mis jääb sinule,“ tähendas Thomas ning muigas. Ta asetas nimetissõrme huultele ja saatis trumpässaga Bradyle kaardid tagasi. „Korja, poisu, ja nüüd sa tapad ära selle.“ Thomas käis Bradyle oma viimase kaardi, milleks osutus risti seitse.
„Hea mäng,“ mainis Eliz, kes limpsas keelega pidevalt oma huuli, lootes leida veel šokolaadi maitset. „Teeme uue mängu?“
„Minugi poolest“ sõnasin napilt ja kortsutasin kulmu vilkuvate tulede peale. „Kui kauaks nüüd elekter kaob, mis arvate? Brady, sega kaardid.“ Tõmbasin õhukese teki rohkem enda keha vastu ning panin enda käed risti rinnale.
„Ei oska öelda, loodetavasti mitte kauaks. Ma tahaksin uudised ära kuulata,“ lausus Thomas ja sügas enda peaaegu olematut habemetüügast. „Mille peale nüüd mängime? Mul on, vaid paar vana aegset münti ja kõik.“
„Ma olen niigi Sagele tabletid sees,“ pomises Brady ja hakkas kaarte jagama nobedalt. Ta Jagas igale inimesele kuus kaarti ja pani laua keskele trumbi ja kaardipaki. Trumbiks tuli ärtu, mille peale Thomas laialt naeratas oma kaarte nähes.
„Ma panen seekord võitjale auhinna välja,“ teatasin enesekindlalt ja asusin otsima kaht sinist tableti, mille Peter oli mulle täna hommikul andnud. Mu sõrmed riivasid tablette ning ma peitsin need rusikasse. Tõin rusika taskust välja ja asetasin kaks tabletti kaardipaki kõrvale.
„Mida need teevad?“ uuris Eliz, heites pilgu tablettidele ning seejärel hakkas ta uuesti oma kaarte silmitsema.
„Need,“ – tegin suurejoonelise žesti tablettide poole – „muudavad su nii uimaseks ja sa tunned, et sa oleksid taevas ning jooksid kõige kallimaid veine. Teile peaks see mõjuma kaksteist tundi ehk üks teist saab ööseks endale ilusad unenäod.“ Võtsin laualt enda kaardid ning kehitasin õlgu. Mu kaardid ei olnud just parimad, samas need ei olnud ka äärmiselt sitad. Kolm trumpi, üks emand, kümme ja neli. Kui ma esimest korda elus võidan, siis saan tagasi oma kallid tabletid.
Seinale ilmus järsult värelev hologramm ning koheselt pöörasime pilgud mehele, kes oli mitmemõõtmeliselt meie seinal. Mees oli ülemaailma tuntud uudistereporter, kes oli isegi mõned aastad tagasi osalenud mingisuguses mälumängus, kus ta sai päris kopsaka auhinna. Praegu seisis, aga seisis mees Uus Ameerika Ühendriikide linnas New Yorkis, kus jooksid inimesed paaniliselt mööda tänavaid ringi. Kaameraklaas oli täis vihmapiiskasid, mis muutsid pildi segaseks.
„Täna, kahekümne kolmandal juunil, olen ma tulnud New Yorki, et tuua teieni viimase kümnendi tormi. Tuul puhub kohati üle kolmekümne meetri sekundis ning hooti on tugevad äikesetormis, mis on elektri võtnud juba rohkem, kui miljonilt majapidamiselt. Äikesetormid ulatuvad ka üle Atlandiookeani Euroopasse, kus tormid võivad olla veelgi tugevamad, kui siin. Kõigil püsida kodus ning kuulata uudiseid, kust saate uut informatsiooni…“
„See jama ulatub ka siiani?“ segas Eliz vahele ja ristitas käed rinnale. Ta reageeris kerge võpatusega tulede vilkumisele ning pomises midagi pahaselt.
„Tõenäoliselt,“ sõnas Thomas ning käis Elizele kaardi. „Tapa, Eliz. Kui see mis toimub ei oli maailmalõpp, siis mina olen kõige tervema mõistusega inimene siin maailmas.“
Jäine külmus vallutas hetkeks ruumi. Hingasin rahutult ja küsisin: „Keegi tundis seda?“ Sain teistel segased pilgud ning ohkasin. „Näpistav ja nahka kraapiv külmus. Ah unustage ära.“ Surusin huuled kokku ja vaatasin, kuidas Eliz kaardid maha pani. Ma hakkasin närviliseks muutuma vaikselt. Muutumine närviliseks tähendas minu puhul kas hullushoogu või äärmiselt #!?!#a tuju.
Tänu närveerimisele ei märganud, et minu kord oli tappa. Võtsin enda kaartide hulgast kõige nõrgema trumbi ja viskasin selle kaardile. Ma vahtisin ruumis ringi ning pigistasin silmad kinni alati, kui tuled hakkasid vilkuma. Ainuke tunne, mis mind praegu valdas oli segadus. Mu sisemus oli nagu kaheks rebitud, keha oli üks ja hing teine osa. Ja mõlemaga mängisid praegu mu sügaval peidus olevad tumedad varjud.
Ma ei suuda enam. „Eliz, ma lähen korraks eemale. Mul on vaja hetke vaikust,“ sõnasin rutakalt ja tõusin püsti. Kõigest paar sammu ja ma saan enda sisemuse korda teha. Vale arvamus. Ma peatusin poole sammu pealt ning kallutasin pead.
Ukse juures seisis kahekümnendates mees. Ta silmad olid kuldset tooni ning juuksed olid helepruunind ning raamisid mehe nägu imehästi. Tema tugevad näojooned andsid talle karmi, kuid õiglase välimuse. Seljas oli tal musta värvi pintsak, mustad kingad ning valge pluus. Ma võin öelda, et kogu mehe välimus kokku oli imeline ning ma oleksin võinud teda jõllitada tunde.
Tundsin, kellegi kätt enda õlal ning võpatasin. Pöörasin kiirelt ümber ja jäin tõtt vaatama Elizega. Elize pilk oli haruldaselt emalik ning hooliv. Tema pilgust võis välja lugeda kõiki neid emotsioone, mida sa väljendad, kui küsid inimeselt, kuidas ta end tunneb.
„Sage, on sinuga kõik korras?“ päris Eliz ning võttis oma käe mu õlalt. „Sa lihtsalt vahtisid üle kahe minuti seina. Me hakkasime Brady, Thomasega muret tundma.“ Eliz mängis lapsikult oma sõrmedega ja vaatas mulle siira ilmega otsa.
„Minuga on kõik korras,“ laususin kiirelt.
„Sage, palun. Me võime olla küll hullud, aga me ei ole pimedad. Ma olen näinud, kuidas sa oled muutunud viimaste nädalate jooksul. Ennem sa olid lahke, kogu aeg rõõmus ja hullu kohta ei olnud sa hull, kuid peale ühisteraapiat sa muutusid. Ma ei oska öelda, aga peale seda ma näen sinus midagi, mis mulle ei meeldi. Sage, sinu endapärast, räägi mulle, mida sa nägid äsja ja mida sa oled ennem näinud,“ ütles Eliz ning nohistas paar korda nina. „Inimesed siin hoolivad sinust.“
Ma rääkisingi. Jutustasin Elizele kõigest, surmast verest, Peteri testist ning kuidas see mulle mõjus. „ Praegu ma nägin meest,“ sõnasin aeglaselt, „temas oli midagi erilist. Kuldsed silmad, viisakas riietus, saad aru? Ma ei tea, aga ma jäin teda lihtsalt vaatama, kuna ma ei teadnud, kas kardan teda või ei.“
„Sage, võta need, sa ütlesid, et need mõjuvad sulle paariks tunniks. Noh praegu sa vajad neid paari tundi,“ teatas Eliz ja surus mulle kätte kaks sinist tabletti. „Brady arvas, et oleks praegu sinu puhul ebaõiglane nendega mängida.“
„Aitäh,“ pomisesin ning neelasin tabletid alla. Luristasin enda tatist nina ja pühkisin pisarad ära. Vaatasin Brady ja Thomast, kes mulle julgustavalt naeratasid. Muigasin leebelt ja pöörasin pilgu nendelt ära. Jäin silmitsema naist, kes uksest sisenes.
Luce.