Kummitused vanas majas... (39)

Olen Gertha ja olen 11. aastat vana. Kord juhtus selline lugu:

Oli hingedepäev ja me olime eesti keele tunnis. Õpetaja luges meile ette raamatust igasuguste vaimude ja kummituste lugusid. See oli põnev ja hirmus ühekorraga. Kuna eesti keel oli meil sel päeval viimane tund, siis otsustasin oma kahe parima sõbrannaga Kätlini ja Johannaga Kätlini poole minna. Kui tema juurde pärale jõudsime, siis selgus, et saame olla üksi kodus, sest Kätlini noorem vend oli lasteaias ja vanemad tööl. Olime rõõmsad, sest saame olla üksi kodus, ilma et Kätlini vanemad keelaksid meile igasuguseid asju ära või et Kätlini väikevend küsiks koguaeg, kas me ei tahaks temaga autodega mängida. Tegime popcorni ja istusime seda diivanile krõbistama. Otsustasime, et vaataks mingit õudusfilmi. Kätlin vastas, et üks õudukaDVD on neil küll olemas, ning vastust ootamata pani ta juba DVD mängjasse. Film oli ühest Eesti majast, kus pidavad kummitama. Film kestis poolteist tundi, ning filmi lõpus ajasime end diivanilt püsti. Äkitselt ütles Johanna: "Kuulge, kas mäletate, mis seal filmis öeldi!?" "Ei, mida siis?" pärisime me. " Seda, et see maja, kus kummitab, ON SIIN LÄHEDAL," hüüdis Johanna. "Lähme vaatame, kas film räägib tõtt!" Alguses ajasime Kätliniga vastu, et mis me ikka mingisse õuduka-majja lähme, aga Johanna oli endas kindel. Leppisime kokku, et kõik lähevad jalamaid oma koju ja võtavad vajalikud asjad kaasa (Mobla ja raadioühenduse jne). Kõik jooksid oma koju. Varsti saime uuesti Kätlini majas kokku ja hakkasime minema. Kõndisime võibolla 15 minutit, ilma et keegi peale meie teaks, kuhu me suundume. Varsti olime põllu juures, ning selle põllu keskel oli üks vana lagunenud maja. Sealt kostis sisistamist ja sisinat... Olime hirmunud, aga läksime käest-kinni sellegi poolest edasi...

Autori kommentaar »