Üks päev Hilary elus. (80)

Niih , et midagi ma siis kokku klopsisin ;p .
Jutt on mina-vormis aga ei ole minust (:

*

Ma jalutasin. Kõndisin. Jooksin, ja taipasin et olen täiesti tühjal tänaval. Ei ühtki maja , autot ega inimest. Ainult tänavavalgustid ja Mina.
Aeglustasin tempot , kuni jäin seisma. Mul oli seljas ainult lühikeste varrukatega pluus ja teksad . Külm oli .
Ma ärkasin .

"Jälle , see samane uni . See ei jätku kunagi. Alati sama koha peal lõppeb," mõtisklesin endamisi . Vaatasin kella , ja kell oli 01.37 .
"Ma pean magama. Kool on, ja ma ei taha olla jälle väsinud" korrutasin endale mõttes.
Aga und ei tulnud . Siin, tädi Melissa juures oli võimatu und saada.
Võibolla sellepärast, et ma olin harjunud koduse voodiga, ja öine vihmasabin ei mõjunud just eriti rahustavalt.
Lebasin voodis rahulikult, kuni uinusin.
Jälle see uni .
Jalutan. Kõnnin. Jooksen, inimtühjal tänaval. Seekord ma nägin kedagi siiski. Esimest korda selle kahe nädala jooksul. Ta oli täiesti vapustav. Aga mul polnud õrna aimugi kes see on - täiesti võõras .
Hommik.
Ma magasin sisse . Järjekordselt , nagu alati.
Olin uimasem kui tavaliselt. Ka tädi märkas seda, ja jälgis mind pinevalt.
" Hilary , liiguta ennast juba! Vanust juba 17 sul, ja ikka veel hilined," noomis ta mind. "Sa ju tead , et ma pean tööle minema, ja mul ei ole aega sinuga hommikuti mässata," lausus ta peale seda.
"Jaajaah , ma teaaan. Ma otsin autovõtmed, ja lähen."
Läksin oma tuppa otsima.
"Pagan," pomisesin endamisi. Võtmed olid kadunud. Ma mäletasin täiesti selgelt, et ma panin need oma tumesinise jope taskusse.
Võtmed leitud, võtsin empeka ning sõitsin kooli.
Tunnid polnud veel alanud. Õigemini, oleksid alanud aga õpetaja Portman oli haige, seega jäi esimene tund ära.
"Heipp, miks sa jälle hiljaks jäid?" , päris mult Jessica kui olin ta kõrvale istunud.
"Ma ei leidnud autovõtmeid ja magasin sisse" vastasin emotsioonitult.
"Hil, mis sul viga on? Sa isegi ei tervita mind enam .. Sa oled täiesti külm, sind ei huvita miski. See häirib. Hil ? HIL ? KAS SA KUULED MIND ?" .
Ma olin jälle täiesti omas mullis
"Ahm , mida ? Anna andeks, ma ei pannud tähele.."
"Näed! Sa ei vaevu mind kuulamagi. Tõsiselt solvav."
Ta ütles seda kuidagi eriti teravalt ... Esimest korda, kui Jess mulle midagi teravalt ütles. Nagu ta olekski solvunud.
"Ah, lõpeta see, Jess. Sa ei saa ju solvuda nagu esimese klassi laps, kui temaga ei räägita. " Proovisin öelda seda nii süütul, samas nii anuval häälel kui võimalik, kuigi sellest midagi välja ei tulnud. Jessica keeldus mulle vastamast.

Päev möödus aeglaselt. Absoluutselt mitte keegi ei rääkinud minuga. Kas asi oli siis tõesti selles, et ma tundusin teistele nii külm? Koju jõudes nägin, et Melissa pole kodus. Mõni ime.
Läksin pikali, ja kuulasin empekat. Esimene lugu mis kohe hakkas oli The Black Ghosts - Full Moon. Suurepärane laul , selleks hetkeks.
Ma olin taas omas mullis, koos oma mõtetega.
Tundsin end seal nii turvaliselt.
Telefon helises. Emps helistas.
"No tervist, kuda sul läheb? Kõik hästi, hinded korras?"
"Aaam, jah. Suht ok."
"Millega tegeled siis seal kah?"
"Kuule, sorri, ma ei saa rääkida. " Ma pidin midagi valetama, et temaga mitte rääkida. "Ma õpin homseks kontrolltööks."
"Olgu , tsauki siis. Edu!"
"Jajah , tsau."
Ma lihtsalt .. Ei tahtnud emaga rääkida. See oli vist esimene kord, kui ma ei TAHTNUD emaga rääkida.
Mõne aja pärast olin tagasi omas mullis, oma mõtetega.
Ainuke asi mida ma mäletan veel sellest hetkest, oli see, et Full Moon oli lõpule jõudmas.
Magasin.
Seekord ei tulnud see uni. Esimene kord kahe nädala jooksul.
Ma nägin hoopiski ennast istumas künkal, koos vana tuttava Jacobiga.
Kõik tundus nii hästi.
Lõpuks, ta kallistas mind, ja ütles, et sooviks mind veel näha.
Justnagu oleks ta teadnud, et lahkub mu unest, sest tol hetkel ma ka ärkasin.
Olin maganud natuke üle tunni.
"Nooh , on õpitud?," tuli Melissa pärima. Ta oli vahepeal koju jõudnud.
"Eem , jjah . Kohe peale kooli õppisin." Järjekordselt valetasin.
Ma polnud juba vähemalt kaks kuud kodutöid teinud.
"Tore. Muideks, su ema helistas täna. Teatas et tuleb sulle pühapäeval järgi, ning te sõidate tagasi Londonisse."
"Mida ? Eii . Ma tahan siin olla veel, kasvõi natukenegi. Ma PEAN Jake'iga kokku saama. Ma pole teda nii kaua näinud. Kui ma olen temaga kokku saanud, siis võin minna, mitte enne."
"Olgu pealegi, ma ütlen su emaga.. See Jake on Jacob, jah ?"
"Jap."
"Olgu pealegi.. Ma teen lasanjet täna õhtuks. Ma kutsun sind siis, kui valmis."

Peale seda lahkus ta mu toast. Küllap oli mu näost näha, et ma ei tahtnud teda enam oma tuppa.
Samal ajal, kui Melissa köögis askeldas,saatsin Jake'ile kirja.
Toit söödud , vaatasin telekat ja pesin hambad , ning läksin magama.
Kell oli saanud 23.56.

Nägin peaaegu seda sama und , mis tavaliselt.
Seekord, tuli ta minuga rääkima.
Nagu vana sõber, aga ma ei teadnud teda.
Ma mäletan, et me rääkisime täiesti tühistest asjadest, ja järsku ma jooksin ta eest .
Täiesti teadmata põhjusel.
Enne seda veel, ütles ta mulle : "Ole tugev."

Ma ärkasin .
Uus hommik. Uus päev. Uus algus.
Tema sõnad olid andud mulle jõudu seista silmitsi enda saatusega, ja saada üle enda külmast olekust.



*
Loodan, et meeldis. Suht kaua kirjutasin. ^^ ,
Ja ma ei tea, vb läks veits vale kategooria alla, aga ma ei suutnud midagi paremat välja mõelda. Vabandan , kui on väga vales kategoorias .. : ///