Täiesti üksi. (58)

Oled süütu väike laps.. Sammud rõõmsal viisil muru peal ja tunned et oled nii haaratud sellest rohelisest rohelisest murust.. Sellest kollasest päiksest seal taevas, ka üksikud võililled tunduvad tervelt maagia. Sa potsatad istukile maha ja suunad näo taevapoole, valged pilved sinisel taustad tekitavad huvitavaid kujusi.. Nii põnev, nii huvitav.. Ja korraga lendab liblikas silme eest läbi, sa ruttad püsti ja jooksed sellele järele. Vehkides kätega, üritades teda kätte saada. Naeratus suil, sära silmis, oled sa nii õnnelik et saad näha miskit nii ilusat, nii värvilist ja armsat - liblikat. Nähes et sa talle järele ei jõua, potsatad sa jälle maha ja sa ei ole kurb, sa vaatad jälle taevasse ja märkad seal hobuseid ja jänkusi, mis pilvedes peidus. Sa lesid seal maas ja sul ei ole igav, imetled rohukõrsigi, ja pistad mõne suhu. Olles enda seltsis tunde, näed sa et päike kaob pilvetaha ja muutub hämaramaks. Videvik. Sa tõttad keksides koju ja oled samal ajal nii rõõmus. Ema tuleb sulle vastu ja noomib "kus sa nüüd jälle oma riided ära määrisid? üldse ei oska hoida!" Su naer suult kaob, mis ma valesti tegin? . . .

On möödunud aastaid ja oled juba veidi suurem, lähed mööda seda sama rada. Mööda seda rohelist rada. Kuid ei, sa ei märka seda, sa vaid oled oma mõtetes. Mis ma jälle tegin? Naersin, olin õnnelik, ehh. See on siis vale? Sa ei mõista seda, miks sa koguaeg noomida saad. Pisarad kerkivad silmi - ah et siis nii ma peaksin end hoopiski tundma, nii on õige? Taas lendleb liblikas su ees. Vaatamata oma kurvale olekule, su suule kerkib taas naeratus. See on ju ilus, miks ma peaksin olema kurb? Avastad end taas looduses, veedad seal kogu päeva, ilma et märkaksid selle möödumist. Sa oled nagu loodusega üks, loodus mõistab sind. Sina loodust. Nii kerge. Loodus ei nõua midagi vastu, ta lihtsalt annab.. lihtsalt annab. Imeline.
"Kus sa nii kaua olid täna, mis?!" tuleb ema sulle tuttavlikult tere ütlema.
"Vedelesin õues. Imetlesin loodust."
"Mehh!! Ja mis sul seal looduses on? mis sul seal nüüd nii erilist.!"
"Kõik.."
Sa ei mõista inimesi, ning inimesed ei mõista sind. Miks? Kas viga on tõesti minus, mõtled sa. Kas tõesti on vale olla õnnelik ja tunda rõõmu asjade üle, mis on nii argised. Või on viga neis ja nende vales elus.
Tunned end nii üksi. Sa istud aknalauale nind vaatad taevast. Sul tekib koduigatsus. Aga kuidas, kui ma ju oled kodus. Ei, see koduigatsus on sügavamal. See on südames. See on igatsus tõelise kodu järgi. Sa ei mõista seda. Kust see igatsus tuli mu südamesse, miks ta nii suur on? Ja üle üldse, mida ma tegelikult igatsen? . . .

On möödunud jälle aastaid, sa oled tervelt 17. Juba suur ja mõistlik. Sa saad aru, miks inimesed sellised on. Nad on sellised, kuna neilgi on igatsus. Aga.. allasurutud igatsus. Nad on end nii alla surunud, et nad on kinni selles maailmas, kinni selles.. Halvas. Pettumus ja vaen on asjad, mis on neile alles jäänud. Ka neid on õpetatud elama nii, et elu on raske. See lihtsalt ju peab olema raske. Aga kas ka päriselt peab? Ei. Nii lihtsalt on põlvest põlve, kuniks keegi lõpuks mõistab üles ärata. Sellest unest. Uni on sügav ja tugev. Ja seetõttu, nad selles unes elavadki. Selles õudus-unenäos. Kohutav. Sa tahaks neid kõiki üles äratada. Ja hüüda "hakake elama! märgake elu, märgake loodust! See on kõik vapustav ja ilus. Ärgake ometi!" Sa oled seda üritanud, aga ei. Vastukaja on tüüpiline, "mida lolli juttu sa ajad?!"

Sa muutud eraklikuks. Kuid sa ei tunne end sellepärast õnnetuna. Sa tunnistad omale, et teised, kes sind ei mõista, neid polegi su ellu vaja. Nad vaid kinnitavad sulle, et sa oled peast põrunud. Aga sa tead seda, et sa pole. Sa oled lihtsalt.. erinev.. Sa teadvustad omale asju tsipake rohkem. Kuid sa ei pea end seetõttu teistest paremaks. Kõik on samasugused, kõik on samaväärilised ja kõigil on õigus kõigele. Me kõik väärime paremat. Aga inimesed seavad omale i-s-e piirid ette, mida võib, mida mitte. Tundub lihtne. Ja tundub vale. Aga nii on. Sa ei mõista seda, kust sa selle tarkuse omastasid. Vahest sa isegi, pead omale loengut, et sa oled puhta peast põrunud. Kuid siis.. Siis tuleb justkui taevast sulle märguanne, et see on ÕIGE! See ei saa nii olla, et elu peab olema raske ja jube. See lihtsalt ei saa olla. Me ju oleme siia sündinud et olla õnnelikud. Mitte piinelda oma argimuredes ja raskustes. Ma tulime siia, et kogeda asju. Häid asju. Ja kõik halb, mida sa koged, ka nende halbade asjade eest.. tuleb olla tänulik. Lihtsalt tuleb. Need on sinu õppetunnid eluks.

Sa kõnnid mööda seda loodust, kuid seekord teadlikult, et loodus on ime. Kõik on ime, ja kõik on ilus. Kingitus meile, elusolenditele. Sa oled selle üle tänulik. Ning siis vilksatab sulle jälle mõte, et oled puhta lolliks läinud. Miks ma mõtlen nii imelikult, miks ma nii väga erinen teistest. Sa tunned nagu sa poleks inimene, nagu oleksid keegi muu, siia maailma tulnud.. Et jagada midagi, mingit tarkust. Aga kas see tegelikult on mingi tarkus? Kas on kuskil keegigi, kes mõtleks samamoodi.

Möödub aastake, sa saad 18. Oma kätes on su elu nüüdsest. Kuid sa oled olnud liiga kaua omaette. Täiesti üksi oma mõistmisega ja oma suhtumisega. Inimene lihtsalt vajab mõistmist ja arusaama, kasvõi seda tunnet et keegi tahab mõista. Kuid ei, sul seda pole olnud, tervelt 18 aastat.

Ja nii sa langed masendusse, tõelisse masendusse. Sa surud oma mõtted alla ja üritad elada nii nagu iga teine. Käia tööl ja kurta oma rasket elu, rasket tööpäeva ja seda, et keegi su soengut ei märka. Klatsida teisi ja olla klatistud. Tunned et kuulud seltskonda, kuid ikkagi see on nii VÄÄR! Nii vale ja mitte sinulik. Sa oled ikkagi üksi, mis sest et sind ümbritsevad sajad sõbrad. Kas nad tegelikult üldse on sõbrad? Küllap kohati on, sina neile kindlasti. Sa mõistad neid. Nemad sind endaarust samuti. Aga sa pole ju enda sisemust neile avanudki.

Ja nii masendus kasvab. Mis sest et sa teistele naeratad ja nad peavad sind õnnelikuks. Sa oled feik! Puhtalt valelik, et nii teeskled. Aga see tuleb justkui iseenesest.

Lõpuks aga sa taipad, et elu ongi halb. Halb ja kannatusi täis. Sulle see elu ei meeldi. Kohe üldse ei istu. Sa mõtled tihti tapule ja surmale. See tundub sulle väljapääsuna. Ja nii läkski.

Oled surnud nüüdseks. Enesetapp, jah, nii tänapäevalik. Mis sest. Sa oled surnud ja oled taevas. Ja lõpuks jõudis sulle kohale mis sa olid.

Sa olid langenud ingel, maapeale langenud et anda inimestele edasi sõnum. Sõnum, et nad on kõik väga armastatud ja et kõik mis sa ennist mõtlesid, oligi tõsi. Kuid sa surusid end alla, ja ei kuulutanud seda. Suurelt ja valjult. Kartmata teiste arvamust. Nüüd sa tead seda ja nüüd sa oled lõpuks õnnelik. Sind ümbritsevad sinu mõistjad, ja sa oled kodus. Lõpuks ometi - k o d u s.

Autori kommentaar »