Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Preili Ananas / 2 (0)

~ Autori märkus ~

Hei kõigile! Vabandust, et pole kaua aega "Preili Ananasi" - i kirjutada saanud. Lugesin teie kommentaare ja tegin loos paar muudatust. Nüüd seisab ingliskeelsete lausete taga tõlge ja proovin ka rohkem kirjavigu vältida. Aitäh kõigile, kes loevad, hinnake ja kinkige pastakaid. Muah, kallid olete! :)

Tähelapanu! See osa sisaldab **** kohti. Palun mitte ehmatuda ja lugu edasi lugeda! ;)

Preili Ananas / 2


~ Kell 2 öösel ~

Brr! Beep - beep!

...

Avan raskelt oma silmad ja ajan ennast vaevaliselt istuma. Mõtlen, kes mulle õhtul nii hilja textib (kirjutab). Võtan kohmakalt telefoni, pillates selle maha. Telefoni ekraanil seisab kiri:

You have been successfully registred to the Villa Forums. Please verify you email, PreiliAnanas. Have fun! ;)

Villa Forums team.



(Olete edukalt registeeritud Villa Forums - sse. Kinnitage oma email, PreiliAnanas. Kena foorumi kasutamist!

Villa Forum - si tiim. )


Ma olen nagu: " For reals?" (Tegelt ka või?)
Ma liigutasin end selle pärast! Ei, no nüüd mul küll enam und ei tule. Hiilisin kööki ja tegin endale kummeliteed. Panin televiisori tööle ja rüüpasin teed. Oeh, kui mugav. :)
Järsku kuulen Katie toast krabinat. Katie oli üles ärganud ja kõndis minu juurde. Ta oli nagu ingel.

"Why are you up so late? I thought you had to work tomorrow." küsib Katie ähmaselt mu käest. (Miks sa nii hilja üleval veel oled? Ma arvasin, et lähed homme tööle.)

Vastan talle: " I could ask the same thing from you. But the truth is, I don´t really now. I´m just tired of everything. And that accident just doesn´t let go of me. It all reminds me that i can´t trust anyone. And Andres, I f****** trusted him!" (Ma võiksin sama sinu käest küsida. Aga tõsi see on, et ma tõesti ei tea. Ma olen lihtsalt kõigest väsinud. Ja õnnetus ei taha minust lahti lasta. See kõik meenutab mulle, et ma ei tohi kedagi usalda. Ja andres, ma f****** usaldasin teda!)

Ma puhkesin nutma, ma ei jaksanud enam. Iga minut, mil olen pidanud vaikima, see ei lugenud enam. Pisarad voolasid mu põskedel, teadmata mida neist Katie arvab.

"I know that he hurt you. But you can´t let that man take over your life. You have me and your mom, you can trust US. And the problem is that YOU have to let go of the accident. I understand that you ´re tired, but you have to move on." (Ma tean, et ta tegi sulle haiget, aga sa ei saa tal lasta su elu üle võimust võtta. Sul olen mina ja su ema, sa saa MEID usaldada. Ja probleem seisneb selles, et sina oled see, kes ISE peab õnnetusest lahti laskma. Ma mõistan, et oled sellest kõigest väsinud, aga sa pead eluga edasi minema.) sosistab Katie.

"Sush, come here, a Katie hug will help you." (Ššš, tule siia, üks katie kallistus aitab sind.) itsitab Katie ja teeb mulle kalli.
Mina itsitan vaikselt: " Haha, you are an angel," (Haha, sa oled üks inglike)

Rääkisime veel juttu, kuni uinusime.


~ Kell 10 hommikul ~

"Mhhhhzmm, what time is it?" pomiseb unine Katie. (*Pomisemine* Mis kell on?)

Vaatan kella. "S***!"

Hüppan püsti.Kahman telefoni ja hakkan riideid otsima.


...


Kell 10.30 olen uksest väljas juba.

Kõnniteel joostes jooksen kellelegi kogemata otsa. Mu teksad on mustad ja mu ninast jookseb verd. Mida ma olen teinud, et seda kõike ära teenida?

Vaatan võõrale otsa ja ütleme samal ajal:

"Vabandust, see oli minu viga,"

Ehmatasin, sest see oli kuidagi tuttav hääl. Vaatasin talle näkku. Ma nägu tõmbus tulipunaseks, mu kurku tekkis klomp ja veri mu soontes kihises. Ma tundsin selle mehe sekundi pealt ära.

"Andres!?!?!?!" karjun mina.

~ Jätkub ~

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!