Teema: Võistlused / Meri? Jah, meri! - TULEMUSED

Seiklus merel. (0)

Lõõmav päike. Lämbe. Selline tunne, nagu oleks kuskile kõrbesse sattunud, kuid tegelikult istusin endiselt oma kolliuru ees murul.
Igal pool on nii palav ja liigutada ei suuda. Kuigi olen selga tõmmanud trikoo ning istun nüüd selle väel enda uru ees väljas, on endiselt palav. Toas on veel hullem lämbe kui õues. Tegevust pole ka - keegi pole minuga ühendust võtnud ega mingit plaani välja pakkunud.
Mõne aja pärast turgatab mulle pähe plaan - läheks õige merele! Ei ütleks ka kellelegi, et ma ära olen läinud. Saaks vähemalt ühe laheda kogemuse juurde.
Seejärel torman tuppa asju pakkima. Otsin oma suurima seljakoti ja topin sinna mitmeid vajalike asju alates hügieenivahenditest lõpetades toiduga. Ühe pusa tõmbasin veel ümber puusade hoolimata palavast ilmast.
Läksin sadamasse. Olin unustanud, et mul pole ei laeva ega ka lube, et mingit laevataolist asju juhtida. Jalutasin mööda kaid ringi ja üritasin leida mingi suurema laeva. Lõpuks, peale umbes 10 minutilist otsimist leidsingi ühe suure laeva. Kõhklesin küll veidi, kuid läksin siis peale.
Peagi silmas mind laeva kapten, kes mööda tekki jalutas. Selgitasin talle viisakalt oma plaani ning küsisin, kas oleks võimalus tema laevaga mööda merd seilata. Minu õnneks oli kapten väga sõbraliku suhtumisega. Ta lubas mul enda laeval olla ning seilata, kuid pidin vahepeal lihtsamaid töid tegema.
Kapten näitas mulle kajuti, kus ma võisin elada seni, kuni jälle koju tagasi kavatsesin minna. See oli väike, kahekohaline kajut ühe keskmise kapi ja peaaegu olematu lauaga. Keegi elas veel selles kajutis, kuid teda polnud hetkel siin. Varsti pidin tööle minema, seega tegin voodi kiirelt ära ja vahetasin ka riided sobivamate vastu.
Väljusin kajutist ja läksin laeva peale ekslema. Üritasin olulistemate asjade asukohad enam vähem meelde jätta. Lõpuks jõudsin omadega tekile välja ja juhuslikult oli mul veel natuke aega. Jalutasin tekil ringi ja lõpuks peatusin laeva ninas. Seal oli küll veidi tuuline, kuid kannatasin ära. Imetlesin merd ja olin omas maailmas.
Mõne aja pärast võpatasin, kuna kapten oli mulle just käe õlale pannud märgates, et ma olin unelema jäänud.
"Tööle, noor seiklejast neiu," ütles ta ja naeratas.
Naeratasin vastu ja suundusin tööle. Esimene ülesanne oli kajutite ja tekkide koristamine. Laev tundus suur. Nägin seal veel palju teisi madruseid, kes igasuguseid erinevaid töid tegid. Mõni koristas, mõni tõttas kokale appi, mõni tegeles kuskil sügavamal mootorite ja taoliste asjadega. Võtsin mingist suuremast ruumist endale vajalikud asjad ja hakkasin tööle.
Varsti oli kuulda karjumist. Suurem osa madrustest ei teinud üleval toimunust väljagi. Jätsin asjad korraks sinnapaika ja suundusin üles. Jõudsin üles tekile ja üritasin märkamatuks jääda. Kapten karjus kahe või kolme madruse peale sellepärast, et nad ei teinud tema silmis head tööd. Proovisin sama märkamatult tagasi alla kaduda. Hakkasin seda meest veidi kartma.
Mõne aja pärast nägin ühte nendest madrustest, kelle peale kapten karjunud oli. Peatasin ta korraks.
"Vabandust. Olen siin uus. Miks kapten teie peale karjus?"
"Ta teeb seda alati, kui me pole tema arvates head tööd teinud, kuigi me pingutame alati," vastas too tüüp hajameelselt ja üritas minust mööda põigelda, et tagasi tööle minna.
"Mis tööd sa siin teed?"
"Olen koka abi ja vahepeal koristan ka," jätkas ta ning üritas endiselt põgeneda.
"Aha. Aga tõesta kaptenile, et oled hea," pakkusin talle nüüd.
"Seda on võimatu teha, kui oled juba pikaajaline madrus," lausus ta ja tõttas minema.
Tegin oma tööd edasi ja olin oma maailmas. Kujutlesin, kuidas too sõbralik kaptenihärra minu peale karjub. Tundus kuidagi jube, kuid samas teadsin, et mul on õigus talle vastu hakata.
Peale töö lõpetamist olin vaba ning ma suundusin oma kajutisse. Ronisin ülemisse voodisse, mille olin enne ära teinud. Too tegelane, kes oli minuga samas kajutis. magas nimelt all. Vahtisin lage ja mõtlesin üleval tekil juhtunule. Üritasin mõtted sellelt eemale saada. Ainult kolm nädalat veel ja siis peaksin tagasi koopas olema. Varsti avati uks. Minu imestuseks astus sisse too sama madrus, kellega enne rääkinud olin. Vahtisin teda vist umbes minuti. Tema ei teinud sellest aga väljagi. Kulunud riietega õbluke neiu istus oma voodile ja ohkas.
"Muidu, mu nimi on Galaxyy. Siin tööl olnud olen juba 7 aastat. Tulin kodust ära, kuna tüdinesin sealsest elust ära," jutustas ta. Kuulasin huviga.
"Nüüd olen kapteni üks pikemaajalistest töötajatest. Paljud ei pea siin eriti kaua vastu. Paljud on lahkunud peale kolme aastat, kuna nad ei talu kaptenit ja olusid. Minust kauem on olnud vaid too teine tegelane, kes minu kõrval seisis. Sa vist ilmselt nägid teda. Ta on terve igaviku siin töötanud, ilmselt üle 10 aasta. Teeb samu asju mis mina. Mõlemad oleme juba harjunud sellise asjaga. Äkki räägid, kuidas sa siia sattusid?"
Olin tema juttu nii süvenenud, et ei taibanudki kohe, mida rääkida. Kuid lõpuks siiski rääkisin talle oma loo ära ja ta vaid muigas selle peale.
"Usu mind, siis ei ole nii lilleline elu. Ilmselt juba nägid ära, mis sind ees võib oodata," muigas ta selle peale.
Mõtlesin, millega ma küll hakkama sain. Ma polnud midagi sellist oodanud. Siis tuli meelde, et ma polnud ennast tutvustada jõudnudki, seega tegin seda koheselt.
"Muidu, ma olen Otta," laususin kiirelt.
"Tore ka lõpuks su nime teada saada," mainis siis Galaxyy.
Järgnevad päevad läksid ruttu. Me ei jõudnud nende päevade jooksul ühtegi sadamasse.
Lõpuks oli möödunud 1,5 nädalat. Plaanisin minna ja kaptenilt küsida, et kas me selle aja jooksul, mil seal laeval olin, ka mõnda sadamasse läheme. See plaan jäi mul aga katki, kuna märkasin üsna kaugel ühte kahtlast laeva. Mastis nägin mitut erinevat lippu, kuid kõige kõrgemal lehvis must lipp. Lippasin juhi juurde ja mainisin talle teist laeva. Ta vaatas sinna kohta, kuhu olin osutunud ja kohkus siis ning käskis mul siis kohe kapten üles otsida. Jooksin alla ning otsisin kaptenit. Lõpuks leidsin ta, kuid mitte just kõige paremast olekust. Ma ei hakanud talle midagi ütlema ja jooksin üles tagasi. Kui olin juhile olukorrast rääkinud, käskis ta mul kõigile teistele teade edasi anda.
Eemal olev laev oli piraadilaev. Selle kapten pidi olema üks selle laeva kauaaegne vihavaenlane, kus ma praegu viibisin. Teatasin valjuhäälselt teate edasi ning nüüd hakatati kiirelt tegutsema. Vaenlasest üritati väga huvitavate asjadega vabaneda.
Läks tükk aega mööda, kui lõpuks teisest laevast vabanenud olime. Ma ei osanud isegi mõelda, et selline asi toimuda võiks. Kapten uimerdas mööda tekki ringi ning lõpuks komistas. Ta karjus suvalisi asju ja ei viitsinud tõusta. Varsti ta magas. Vedasin Galaxyy'ga kapteni tema uhkesse kajutisse magama.
Möödus jälle 1,5 nädalat ning lõpuks oli nõus kapten mind tagasi koopasse tooma. Seilasime vist umbes 2 või 3 päeva, kuni jõudsime. Selle aja jooksul sain ma vist ilmselt kapteni kõige hullema vihahoo osaliseks. Ta röökis nii minu kui ka teiste peale väites, et me ei oska tööd teha, kuigi laev oli korras ja kõik töötas ideaalselt. Lõpuks tagasi koopasse jõudes tänasin teda ilusti, hoolimata juhtunust.
Hakkasin juba laevast eemale jalutama, kui Galaxyy mulle järele jooksis.
"Ma liitun sinuga. Ma ei pea enam vastu," lausus ta.
Vahtisin teda suurte silmadega. Tema, kes oli nii karmides tingimustes pikalt vastu pidanud.
"Olgu. Võid minu juures mõnda aega elada," laususin siis.
Muidugi sain ma teiste koopakollide poolt suure tähelepanu ja rõõmu osaliseks, kuna üsna paljud olid mu kadumit märganud. Uuriti ka uue tegelase kohta. Palusin teisi kolle, et kohtuksime õhtul jutukas.
Hiljem, umbes kaheksa ajal õhtul, kogunesime jutukas. Minuga oli kaasas ka Galaxyy. Rääkisime mõlemad oma loo ning kuulati huviga.
Kollid võtsid Galaxyy ilusti vastu ja pakkusid talle kui räsitud madrusele igasuguseid võimalusi. Talle taheti isegi oma urg ehitada.
Mõne nädala möödudes oli Galaxyy koopa eluga harjunud. Ta oli saanud oma uru, kuid külastas mind ikka peaaegu iga päev. Tänu minule oli ta ju laevast pääsenud. Sellest laevast ei teadnud kumbki meist enam midagi.
Arvestades kollide hoolivust ja lahkust, on Galaxyyl kõik hästi. Me suhtleme siiani ning oleme peaaegu et parimad sõbrad.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!