Minu võitlus iseendaga. 8# Viimane! (2)

Lõik eelmisest osast :

..Oli möödas 5 päeva ja ma sain lõpuks ometi koju minna. Ema ja isa ei olnudki nii kurjad, vaid ikka muretsesid minu pärast ja me leidsime lahenduse, et kui ma tahan vormis olla ja alla võtta siis ma teen trenni ja söön piisavalt. Haigla soovitas ka ühte treenerit, kelle juures ma saaksin treenimas käia ja kes jagaks mulle vajalikke teadmisi tervise suhtes. Ma tundsin, et ma olen väga õnnelik ja kõik läks hästi. Dylan käis iga päev mind vaatamas ning me oleme suhtes. Ta on tõesti väga tore poiss ja ta meeldib minu vanematele.
Kodus me hakkasime Dylaniga sööki valmistama, plaanisime teha ahjukartuleid kanaga ja kõrvale värsket salatit. Ma ei kartnud enam süüa, ma tahtsin süüa ja ma nautisin seda. Ma teadsin, et minuga ei juhtu enam midagi halba. Mul on nii toetav perekond ja poiss. Ma ei ole üksi. Ma lülitusin tagasi digimaailma ka ning nägin kohe ühte uut sõnumit, mille oli saatnud Madison. "Anna andeks minu sõnade pärast, mis ma sulle ütlesin. Ma loodan, et sa paraned peagi ja loodan, et me saame sõbrannad edasi olla. Palun vabandust, tõesti". See oli temast väga armas aga ma siiski veel talle ei vastand, kosun ja toibun veel ning siis saame näost näkku kõik selgeks rääkida.

Järgneb :

Toibumine võttis kauem aega, kui ma arvasin. Enesetunne on super ja ma pingutan väga, et oma eelmist elu tagasi saada aga vormis iseendaga. Tänasega on möödas 1 kuu. Oleme hetkel Madisoniga ainult nö tavalised sõbrad ja ajapikku vaatame, kuhu asjad edasi arenevad. Dylan on endiselt minuga koos ja hoolitseb minu eest. Ma käin iga päev trennis ja mulle väga meeldib seal, söön tervislikult ja ei näljuta ennast. Tõesti ei soovita kellegil seda teha sest asjad muutuvad järjest halvemaks sellepärast ja tervis kannatab selle all. Olge tublid ja nägemist.

Autori kommentaar »