Teema: Järjejutud / Muu

Minu võitlus iseendaga. 7# (0)

Lõik eelmisest osast :

Ma sain teada, et mu vanemad lähevad viieks päevaks kodust ära, vanaema juurde teisele poole maailma. Mina muidugi kaasa ei läinud, rääkisin nad ära et ma saaksin koju jääda.
Hea tunne oli, et kogu maja on minu päralt. Läksin kööki ja viskasin kõik toidu ära mis külmiku oli, ma nagunii ei kavatsenud seda süüa ja kui vanemad tagasi tulevad siis nad mõtlevad et ma sõin kõik ära. Ma olin väga nõrk ja ma nägin peeglist, et ma olin peenemaks jäänud, mu nahk oli muutunud tuhmimaks. Ma ei pöörand sellel väga tähelepanu ja läksin voodisse, kus ma magama jäin.
Kui ma ärkasin, oli juba õhtu. Ma vaatasin lihtsalt lage ja mõtlesin Dylanist. Loll olin, et arvasin, et võiksin talle meeldida.

Järgneb :

Olin kaks päeva lihtsalt kodus passinud ja mitte midagi teinud. Dylanist polnud ikkagi mitte mingit märku. Ma ei käinud väljas ka, sest ma ei suudaks kõndidagi hetkel, ma olen nõrk ja ma ei tunne ennast eriti hästi.
Mõtlesin, et läheks alla korrusele telekat vaatama. Tulin vaikselt voodist üles, pea käis ringi ja jalad ei kandnud. Üritasin ja jõudsin riidekapini, kus ma endale riided otsisin ja selga panin. Seejärel ma läksin tasakesi trepist alla ja jõusingi mingi aja jooksul alla korrusele ja läksin telekat vaatama. Lamasin diivanil ja diivani kõrval oli laud, kus peal oli vesi. Võtsin vee ja jõin nii palju kui jaksasin. Tundsin ennast endiselt nõrgalt ja ma tundsin, et ma ei suuda enam jätkata. Ma olin läinud liiga kaugele. Ma tundsin ennast nii halvasti, et ma ei saanud enam telekatki vaadata.
Ma kuulsin, et keegi koputas uksele. Ma üritasin püsti tõusta aga tundsin jälle et ma ei suuda.
Kuulsin uuesti koputust ja kuidagi ma sain üles ja suundusin ukse poole. Sinna kõndides läks silme eest mustaks ja ma minestasin. Toibudes ma kuulsin, et keegi karjub mu nime. Avades silmad, ma nägin et see oli Dylan. Ma ei suutnud seda uskuda. Tahtsin talt küsida miks ta siia tuli aga jõudu ei olnud piisavalt enam.
Dylan kutsus mulle kiirabi ja mind viidi haiglasse. Mult võeti palju proove ja tehti igasuguseid analüüse. Arst ütles, et ma oleksin võinud surra. Taipasin, et see oli vale tegu, et ennast näljutama hakkasin, enda tervis on ikkagi kõige tähtsam ja ma ei taha veel nii vara siit ilmast lahkuda. Dylan oli terve aeg minu juures ja hoidis mu kätt. Helistati ka minu vanematele ja nad pidid järgmine päev tagasi juba tulema. Ma ei tea kuidas ma seda oma vanematele seletan, nad on kindlasti nii kurjad minu peale ja nüüd jälgivad igat minu söögiampsu ja sunnivad mind sööma. Arst ütles et ma pean natukeseks haiglasse jääma, et ma kosuksin ja paremini ennast tunneksin.
Mulle toodi haiga poolt söök, milleks oli tarretis, hernesupp, saiaviil ja morss. Seekord ma ei saanud söögist keelduda, kuna Dylan hakkas mind kohe söötma, et ma kindlasti kõik ikka ära sööksin. See on nii armas, kuidas ta minu eest hoolitseb. Ma küsisin talt viimaks : " Miks sa minu ukse taha tulid?" Dylan vastas : "Sa ei olnud mitte kusagil enam kättesaadav ja ma tahtsin olla kindel kas sinuga on kõik korras. Anna andeks tolle päeva pärast, ma lihtsalt ehmusin veidi ära sest minu õde näljutas ka ennast kunagi aga õnneks tal ei juhtunud midagi tõsist. Ma ei taha et sinuga midagi veel hullemat juhtuks".
...Oli möödas 5 päeva ja ma sain lõpuks ometi koju minna. Ema ja isa ei olnudki nii kurjad, vaid ikka muretsesid minu pärast ja me leidsime lahenduse, et kui ma tahan vormis olla ja alla võtta siis ma teen trenni ja söön piisavalt. Haigla soovitas ka ühte treenerit, kelle juures ma saaksin treenimas käia ja kes jagaks mulle vajalikke teadmisi tervise suhtes. Ma tundsin, et ma olen väga õnnelik ja kõik läks hästi. Dylan käis iga päev mind vaatamas ning me oleme suhtes. Ta on tõesti väga tore poiss ja ta meeldib minu vanematele.
Kodus me hakkasime Dylaniga sööki valmistama, plaanisime teha ahjukartuleid kanaga ja kõrvale värsket salatit. Ma ei kartnud enam süüa, ma tahtsin süüa ja ma nautisin seda. Ma teadsin, et minuga ei juhtu enam midagi halba. Mul on nii toetav perekond ja poiss. Ma ei ole üksi. Ma lülitusin tagasi digimaailma ka ning nägin kohe ühte uut sõnumit, mille oli saatnud Madison. "Anna andeks minu sõnade pärast, mis ma sulle ütlesin. Ma loodan, et sa paraned peagi ja loodan, et me saame sõbrannad edasi olla. Palun vabandust, tõesti". See oli temast väga armas aga ma siiski veel talle ei vastand, kosun ja toibun veel ning siis saame näost näkku kõik selgeks rääkida.

Järgneb...

Teavita ebasobivast sissekandest!