Minu võitlus iseendaga. 5# (2)

Lõik eelmisest osast :

Tundsin, et ma olen nõrk ja ma ei suutnud kooli minna, kartsin et seal võib minuga midagi hullemat juhtuda nii et ma jäin koju. Läksin oma voodisse ja vaatasin filme.
Voodis pikali olles oli parem Ma vastasin sellele poisile ka ja ta tahtis jälle väga palju minu kohta teada saada. Ma rääkisin talle paar asja aga sellega ma piirdusingi. Ta küsis miks ta mind täna koolis näinud ei ole. Ma ütlesin, et ma jäin täna koju sest mul oli veidi kehv olla. Ta pakkus välja, et tuleb mulle külla ja ravib mind... kas see pole veits imelik?? Loomulikult ma ütlesin talle ei ja tollel hetkel tundus see poiss veel imelikum kui varem.
Otsustasin natukeseks magama minna ja ehk õhtul on veidike parem ja saab jooksma minna.

Järgneb :

Ärkasin 19:40 ja väljas oli veel valge. Proovisin voodist tõusta ja see õnnestuski,magamine oli aidanud. Tundsin ennast normaalselt ja panin trenni riided selga ja läksin jooksma.
Kui jooksmas oli ära käidud, astusin kodus kaalu peale et vaadata palju ma nüüd siis kaalun. Olin alla võtnud 3 kg. Seda oli minu jaoks ikkagi vähe. Vaatasin peeglisse ja ma ei näinud seal ilusat tüdrukut, vaid koledat ja inetut koletist. Ma ei suutnud ennast vaadata. Minu praeguseks kaaluks on siis 61,5 kg.
Õhtu möödus mul jälle neid "näljutamise" videoid vaadates. Ma ei tahtnud alla anda, sest muidu ei muutu mitte kunagi mite midagi.
Ema kutsus mind alla sööma aga ma ütlesin, et ma pean kooli tööd tegema. Ta ei tea, et ma koolis ei käinud, ega ma ei räägi ka.
Hommikul kui olin juba kooli jõudnud, istusin klassiruumis oma pinki ja tunni ajal ma nägin, kuidas Madison mind vaatas . Ta põrnitses mind koguaeg ja see pilk, millega ta mind vaatas, ei olnud sugugi heatahtlik.
Ta tundus nii kuri mu peale, nagu ma oleks midagi halba talle teinud. Lõpuks ma ei teinud lihtsalt välja tema põrnitsemisest ja keskendusin koolitööle.
Kui hakkas vahetund, kiirustasin vetsu et enda käsi pesta aga suure kiirustamisega ma niitsin ühe poisi jalust maha ja me kukkusime mõlemad põrandale.
Mina : Palun väga vabandust, mul oli kiire ja ma ei vaatand kas kedagi eest tuleb.
Poiss : Heh, pole hullu, ikka juhtub. Kuhu sa siis kiirustad?
Mina : Vetsu käsi pesema.
Poiss : Ahsoo. Minu nimi on Dylan, aga sinu?
Mina : Emilia
Poiss : Väga ilus nimi. Heh.
Poiss oli küll ilus aga siiski tõttasin ju vetsu mitte temaga rääkima.
Ülejäänud koolipäeva suutsin ka ära kannatada aga miskipärast ma mõtlesin selle poisi peale, ta ei olnud ju isegi kuri et talle nii sisse söötsin.
Koolist väljudes peatas Madison mu kinni ja ütles : Oled nii uhkeks läinud? Sind vaadates hakkab paha. Üritad ikka oma trenniga midagi saavutada? Varsti naeravad kõik sinu üle.
Ta lahkus. Jäin kohkunult seisma ja hakkasin nutma. Ta ei saa aru kui palju ta mulle nende sõnadega haiget teeb. Ma ei mõista, me olime ju sõbrannad...
Olin nutnud umbes 5 minutit kuni tundsin kellegi kätt enda õlal. Pöörasin ümber ja see oli Dylan. Ta istus minu kõrvale ja küsis mis juhtus. Ma ei vastanud ja vaikisin. Ta mõistis ja ei küsinud rohkem. Ta lihtsalt kallistas mind.

Järgneb...