Minu võitlus iseendaga. 3# (2)

Lõik eelmisest osast :

... Mõne aja pärast olingi koju jõudnud. Kedagi ei olnud kodus ja just nii mulle meeldibki. Läksin oma tuppa ja otsisin kaalu. Kaalusin ennast ja ma olin veidikene alla võtnud ja seda oli näha ka minu kõhu suurusest. Kõht ei olnud nii suur kui varem. Ma olin rahul aga siinkohal ma ei anna alla veel. Tulemus peab olema parem.
Läksin arvutisse et vaadata "näljutamise" videosid youtube'is et saada motivatsiooni selle asjaga jätkamiseks. Muidugi keegi ei tohtinud sellest teada saada, et ma nii teen. Tahan et inimesed ütleksid mulle, et vau sa näed nii hea välja ning kas sa oled alla võtnud?
Tundsin ennast hästi, mul ei olnud toitu vaja.

Järgneb :

Ärgates järgmisel hommikul uuesti ,tundsin, et pea käis ringi. Tundsin, et olin jäänud nõrgemaks. Riietusin ja läksin alla kööki et süüa kasvõi üks õun ,et natukene parem hakkaks. Natuke parem hakkas küll ja võtsin kooliteele kaasa taas külma vee mida tee peal juua.
Ruttasin uksest välja ja sain jälle pika tee kõndida, ilm oli täna väga ilus.
Jõi vett ja nautisin ilma. Nii hea on kõndida sellise ilmaga.
Mõne aja pärast olin jõudnud kooli. Kõik tüdrukud seal koolis nägid nii head välja nagu oleks mõnest iluajakirjast välja hüppand. Ma ei tundnud ennast nende kõrval ilusana.
Läksin koos Madisoniga klasssi sest tund hakkas, istusime koos.
Kuulasin mida õpetaja rääkis ja äkitselt hakkas Madison minuga rääkima.
Madison : Kas sa tüdrukut nimega Liisa mäletad?
Vastasin talle : Jah, eks ikka mäletan.
Madison : Kõik koolis räägivad, et ta on nii kõhnaks jäänud. Arvavad, et ta näljutab ennast. Midagi peab küll inimesel viga olema kui ta nii teeb, see on jube ja minuarust pole ta üldse kõhnem.
Peale seda ei osanud ma talle midagi vastata ja jäin mõtlema, et kas see on tõsi. Ma teen ju täpselt sama asja ja see kuidas Madison sellele reageeris... vau!
Ma tundsin, et kui Madison saaks minu tegudest teada siis teda poleks minu jaoks olemas kui ma teda vajaksin.
Tund lõppes üsna varsti ja kõik läksid sööklasse. Madison kutsus mind ka loomulikult kaasa aga ma ütlesin, et ma pean korra ära käima ja siis ehk tulen tagasi. Tagasi ma muidugi ei läinud. Läksin koju varakult, et natukene trenni teha, siis langeb kaal rutem.
Panin spordiriided selga ja läksin jooksma. Tundsin, et trenni teha on palju mugavam, kui lihtsalt kodus olla ja mitte midagi süüa.



Järgneb...