Teema: Lühijutud / Armastus

Nagu see oleks viimane kord, kui ta mind näeb... (0)

Päike paistis läbi kaardina. Pöörasin teise külje, kuid abitult. Päike oli soojendand üles kogu mu toa, nii, et mul ei jäänud muud valikut kui üles tõusta.
"Kallis, tule sööma!" hüüdis Jakob. Nuusutasin õhku, et püüda kinni viimne kui hea lõhn, mis tuli Jakobi tehtud toidust. Pannkoogi, mmmm...
Jalutasin vannituppa ning vaatasin peeglisse. Mulle vaatas otsa unise näoga tütarlaps, kes nägi välja nagu oleks ta öösel sõja maha pidanud.
"Kaunitar, söök läheb külmaks! Sööma!" hüüdis Jakob uuesti.
"Mhm, ma kohe tulen, Jakob!"
"Jah jah, kohe!" ütles Jakob, proovides immiteerida minu häält. Pesin kiiruga hambad ja sättisin juuksed. Ma ei vaevundki minna riideid vahetama, kuna oli pühapäev ning pühapäeval olen ma laisem kui kilpkonn.
"Mmm, Jakob kallis, need pannkoogid on ime maitsevad." Jakob oli teinud mulle pannkoogid nutella ja kodenspiimaga ning kõrvale oli lõiganud maasikatükid.
"Ma tean, miks muidu ma olen küla kõige parem restorani omanik."
"Sellepärast, et sul on külas ainus restoran, mida saab restoraniks kutsuda. Ülejäänud on lihtsalt pubid." ütlesin kavalalt. Jakob teeskles kurb nägu ning ma läksin ta juurde ja suudlesin teda suule.
Ma ei oska öelda, kaua me köögis niimoodi seisime ja suudlesime, kuid ma tean, et see ei kestnud kaua, kuna Jakob telefon helises.
"Kallis, see on tähtis kõne. Ma pean vastu võtma."
"Mhm, mine mine."
Kõne kestis pool tundi. Ja siis tuli Jakob minu juurde tagasi.
"Printsess, ma pean restorani minema. Seal juhtus mingi õnnetus."
"Mine, mine, ma jään siia, pesen nõud ja tulen hiljem su restorani.
"Oeh, sellepärast ma sind armastangi." lausus Jakob ning suudles mind suule nagu see oleks viimane kord, kui ta mind näeb.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!