Teema: Lühijutud / Noortejutud

Lihtne. Kiire. Valutu. (0)

Anna, ta oli mu parim sõber. Rõhutan siin koha peal sõna OLI. Ta kasutas mind ära. Selleks, et mu vend teda märkaks. Et mu vend armastaks teda. Oleks ta poiss-sõber. Aga ma ei mõista, MIKS? Ta oleks võinud lihtsalt mu vennaga rääkida. Aga EI, ta pidi mind ära kasutama. Mind nutma ajama. Mu südamesse valu tekitama. MIKS?! Ta oleks võinud juba alguses öelda, et mu vend meeldib talle! Oleks võinud need kaks kokku sobitada. Teha NEIST unustamatu paari. Lihtsalt. Kiirelt. Valutult. Kuid EI! Anna läks mööda rasket, aeglast ja valulikku teed pidi. Kahjuks olen mina ainus kannataja selle koha peal. Jah, AINULT mina. Tahate, ma räägin, kuidas see kõik juhtus? Räägin selle lihtsalt, kiirelt ja valutult.

Päev, kui me, mina & Anna, kohtusime.
Läksin kunstiklassi poole. Mulle meeldis vabast ajast joonistada. Kui ma klassi uksest sisse astusin, istus seal tüdruk. Pikad punased juuksed, roheline topp ja kohutavalt peenike. Ta vaatas hetkeks minu poole oma hele siniste silmadega, naeratas ning süvenes oma joonistusse.
Astusin tema poole, et vaadata ta tööd. See oli lihtne töö. Vesivärvid ja marker. Lihtsad toonid. Kuid mõjus kuidagi sügavalt.
"Sulle meeldib?" küsis punapea tasase häälega.
"Jah, meeldib. Kohutavalt. Hea töö"
"Ma olen Anna, ma olen uus siin koolis. Sõbrad?"
"Mhm, ma olen Karin. Sõbrad!"

Päev, kui meist said parimad sõbrad.
"Kariiiin, tuleeee vaaaata mu uuuuuuut töööööööd!" karjus Anna üle klassi. Olime ainsad kunstiklassis. Nagu alati. Tunnid olid juba ammu läbi, kuid me lõpetasime oma projekti kooli jaoks.
"Juba lendan pisike. Tulen. Tulen. Tulen!" Jooksin kiiresti Anna juurde ja silmitsesin ta tööd. Lihtne ja kiire. Kuid imeilus.
Pilt kujutas endast kahte inimest seismas rohu väljal. Ümber ringi olid lilled. Taustal olid puud. Kuused vist. Tagapool oli ka suur kivi. Taevas oli pilvitu ning seal lendas paar lindu. Pildi all oli kiri: "Perfektsust saavad tabada ainult inimesed, kes on parimad üksteise jaoks..."
"Noh, meeldib?" küsis Anna kahtleval hääletoonil, hääles väike lootussäde, et ütlen jah.
"Mhm, see on kena." Anna oli harjunud mu lihtsate vastustega, millele ma oleks tahtnud palju rohkem juurde lisada. Kuid ma ei teinud seda. Me mõlemad tegutsesime hilisõhtuni. Ning kui me lahku läksime, teadsin, et meie vahel oli midagi muutunud. Mingi suur barjäär oli ületatud.

Päev, kui sain teada, et ainult kasutas mind ära.
Sammusin kunstiklassi poole. Meie projekt on oli peaaegu valmis. Oli vaja anda viimane lihv. Jõudes klassi poole, märkasin, et uks oli praokil ja seest tulid jutuhääled.
"Noh, Anna, kuidas läheb su "Ma kavatsen võita Karini venna südame" plaan? On kõik täpselt sujunud? Olete nii-öelda parimad sõbrad?" Ma ei tahtnud uskuda oma kõrvu.
"Super hästi, Mari, ma võitsin ta usalduse väga kiiresti ja peagi kutsus ta mind endale külla. Ja oh sa issand, kui palju ma ta venda sebisin. Ja muideks, see idee, et ma võiks mängida Karini sõpra, et saada ta vend endale, oli super!"
"Ma tean. Kes ikka tahanks selle ebardi sõber olla? Istub ainult päevade kaupa kunstiklassis ja joonistab." Klassist tuli naer ning ma kuulsin, kuidas keegi hakkab sealt väljuma. Jooksin kiiruga minema. Koju.
Kodus oli mu vend, söömas oma lõunasööki. Kui ta nägi mu pisarates nägu, küsis ta mis juhtus. Vastasin vihase häälega.
"Anna, kasutas mind ära. Selleks, et sinu süda võita. Ta kustus mind ebardiks."
Mu vend lohutas mind kogu õhtu. Ning tuli välja plaaniga, kuidas Annale tagasi maksta. Plaan läks imeliselt läbi ja Anna viimased sõnad olid.
"Ma vihkan sind elu lõpuni, ebard." Ning mu vend vastas talle õelalt.
"Vaata, kes räägib? Mitte keegi ei tahaks oma tüdruks sinusugust tüdrukut. Head aega!"

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!