Liblik-Lille talu (8)

Elas kord tüdruk nimega Liila-Leela Libliklille. Ta elas üksinda ühes talus ning ta oli 11. aastane. Ta tegi kõike ise - tegi süüa, pesi nõusid, kasvatas taimi, läks ise magama ja ta tegi veel palju muud. Talle meeldisid väga lilled ja liblikad ja ta soovis endale igal pühapäeva õhtul, et tal oleks lilledest ja liblikatest sõbrad.
Ühel hommikul kui ta ärkas, oli ta soov täitunud. Tal kasvas aias ja toas palju ilusaid lilli, kes oskasid rääkida. Veel oli igal pool, kus ta hetkel viibis, palju värvilisi, graatsilisi ja ilusaid liblikaid, kes oskasid samuti rääkida. Kui Liila-Leela seda nägi, oli ta väga imestunud. Ta küsis neilt kas teised saavad ka nende jutust aru, aga lilled ja liblikad ütlesid sosistades: “Ei saaa ei saaa. Ainult sina meie kallis laps saad meist aru. Mitte keegi teine ei oska meie salajast keelt. Ainult sulle on antud see võime meist aru saada.“ Nii saigi Liblik-Liila endale sõbrad. Ta elas koos oma sõpradega veel palju aastaid. Kuid ühel päeval tuli tal talu nimi ära muuta sest vana nimi oli aegunud. Ta võis muidugi oma vana nime uuesti valida, aga kuna talle meeldisid väga lilled ja liblikad ning tema enda nimi oli Liila-Leela, siis pani ta talule nimeks Liblik-Lille Talu. Ta vana talu nimetati peale seda ümber ning sellest ajast peale ongi selle talu nimi, kus Liila-Leela elab, Liblik-Lille Talu.

Autori kommentaar »