Kutsukad [1. osa] (4)

"Küll mu ema on ikka hea ja soe, nii võiks elulõpuni mõnuleda!" mõtlesin ma, samalajal koos oma vennakeste ja õeraasudega mampsi sooja kõhu all laiseldes.

Need teised vennikesed, noh teate küll, mu vennad õed, nad ei saa mitte midagi maailmaelust aru. Nad ei mõista, kui palju meil on emaga vedanud on... nad ei mõista miks me üldse olemas oleme... Nad ei mõista mitte midagi! Oota, tegelikult on üks asi küll, mida nad mõistavad teha.. See on kõige totram asi maamuna peal, nimelt nad ainult ilastavad ja ajavad oma saba taga. No mis teha, on nii, siis on nii. Kõige kurvem aga kõige selle loo juures on see, et nad ei oska mu ema hinnata... Ojahh, ohkama ajab.
Üritan nüüd vist veidi tududa.
Järsku tuleb tuuleiil ja lükkab kasti kaaned lahti. Õues on vapustav ilm! Päike särab, tuul silitab vaikselt pead... Pole liiga palav, pole liiga külm.
...Head asjad ei kesta just eriti kaua, ei jõua ma mõelda ka ringiuurimisest, kui järsku jookseb must terve sõjavägi kutsikaid üle. Alguses tahtsin küll neile kõvasti haugatada, ja aru anda, et mida nad debiilikud endast õige mõtlevad, kuid siis jäin suu ammuli neid vaatama. Nimelt nad olid kõik niiiii ilusad... See mõnus tuuleiil silitas nende helekuldseid karvu nii, et silm kohe puhkas nende peal.
Samas vaatan ma neid ja jõuan järeldusele, et ma olen peaaegu identne kõigi ülejäänud kutsikatega, mis ajas mind masendusse, kuna kes tahaks, et kari sabatagaajavaid ja ilastavaid tegelasi just nende moodi välja näeksid? Üritasin ühe väiksemaga neist juttu teha, lähen siis tema kõrvale, klähvin armsalt ja ütlen: "Tsau!" Ja tõmban oma keele otsemaid suhu tagasi, sest see kohe tahab mul pidevalt välja kukkuda. Teistel kutsikatel pole sellest sooja ega külma, sest nemad ju lihtsalt ei mõista normaalsed olla. Kui veidi aega olen väiksekesega koos istunud, siis hakkan mõtlema, et pagan võtaks, mis me ootame kevadet või? Ja vastust ei tulnudki. Lootusrikkalt üritasin veel paar korda talle kõrva karjuda: "Kas sa oled tumm või??" Kuid vastus polnud suurem asi, vaid haugatus kõrva niikõvasti, et kõrv kohe ennast lukku keeras. Olles proovinud juttu teha ka ülejäänud sugulastega, ning mõistes, et see asi ei anna tulemust, siis jõudsin järeldusele ja leppisin tõsiasjaga, et mu kaaslased ei oskagi rääkida. Samas jätsin endale ka lootuseraasu, et äkki nad arenevad veel, ÄKKI neist saab asja, kuid see ei tundunud minulegi eriti loogiline.
Hetke pärast tegi ema haugatuse, andes mõista, et kohe kõik see kari minujuurde tagasi. Me reageerisime, ning läksime kasti tagasi...

Autori kommentaar »