Rebane hakkab nägijaks #1 (1 PTK) (2)

*
Äratuskell tirises. Upitasin oma unise käe äratuskella poole ning lükkasin selle kinni ja vaatasin seda väsinud silmadega. Kell näitas 7.00, mida võis ka järeldada, ilma äratuskella vaatamata, kuna päike hakkas siis tõusma ja päikese valgukiired paistsid otse mu aknast sisse. Tõusin voodis istukile ja tõmbasin käega üle oma näo ning haigutasin valjult. Olin kahevahel - kas minna tagasi magama või siis minna kooli. Kui ma oleks edasi maganud, siis ma oleks maganud terve päeva maha. Kuna kooliminekuni oli peaaegu et tund ja 45 minutit aega, siis ma ikka ajasin end voodist ülesse ja läksin end pesema.

MINEVIK, MIDA MA EI SAA UNUSTADA!
Siin ma siis olen, keskkooli abiturient ja loodan saada koolis populaarseks, mis on väga ebatõenäoline. Ma ei mäletaks, et ma oleks ülipopulaarne olnud üldse koolis kunagi, pigem vastupidi - ebapopulaarne. Olen olnud koolis tagasihoidlik sellest ajast saadik, mil ma "rebane" olin ning ega ma just siis ka mingi aktivist ei olnud nagu praegu, kui olen lõpuklassis. Asi polegi selles, kas sa oled aktiivne ja kaasarääkiv koolis vaid pigem on selle põhjuseks siiski see, kui ilus sa välja näed ja kuidas sa riides käid. Mina kui tüdruk, käin endavanuseliste kohta riides väga poisilikult. Mitte et mul poleks siis nii palju tüdrukutele mõeldud riideid, kleite, seelikuid, pluusisid...vaid asi on selles, et ma ei taha tüdrukute riideid kanda, sest ma tunnen ennast nendes riietes ebamugavalt. Üldiselt minu poisilikkus seisneb selles, et ma kannan koolis üsna tihiti kapuutsiga pusat ja Dr. Marten'seid, mistõttu võivad nii mõnigi koolis arvata, et tegu on lühikestkasvu poisiga. Vahel, kui mul on halb tuju, siis ma kõnnin keset koolikoridori kapuuts peas ringi ning siis tuleb Ms.Willison, kes keelab ja hoiatab mind, et ma kapuutsi pea pealt maha võtaks. Ms.Willison on hea ladina keele õpetaja, kuid ta ajab mind väljaspool koolitunde närvi, sest ma olen väidetavalt liiagagi poisilik ja tal on kohe komme halvasti öelda, kui miskit ei meeldi nagu näiteks üks kord oli, et "lõpuklassi neiu ei tohi selline välja näha," või siis et "ma pean masendusest ülesaama, et mu isa ära läks ja see pole põhjuseks, miks peaksin oma stiili muutma."
Tõsi, mu isa läks minema minu ja ema juurest kaks aastat tagasi, mil ma olin veel rebane. Ta läks minema üldse Ameerikast , ma ei teagi kuhu. Mu ema küll väitis mulle, et ta läks minema Inglisemaale, Londoni, aga ma ei taha seda tunnistada, et teda pole ja et ta niiviisi tegi meiega, nii et teda pole ei minu ega ema kõrval enam. Mina ja mu ema muutusime mõlemad totaalselt ja kohe - ema hakkas arsti soovitusel kasutama kangeid ravimeid et oma depressiooni maha suruda ja pahad mõtted eemale viia. Ja mina, mina hakkasin ka end muutma koolis. Hakkasin käima rohkem poisilikumalt riides, tõmbusin endasse, hoidisin suursugustest üritustest koolis eemale - ühe sõnaga täiesti allakäinud inimene sai minust siis. Olen endale tunnistanud, et peaksin ennast muutma, et mitte selline olla, aga ma ei suuda, sest mälestused isast tulevad mulle meelde ja nii ma satun taas halba olukorda, mil mul on tahtmine kõik sinna samma jätta ja siis lasta elul veereda nii, nagu ta on ettenähtud mulle. Kui ma oleks nii teinud juba kohe pärast seda, kui isa Inglismaale läks, siis ma ilmselt ei käiks enam Indiana osariigi kõige paremas keskkoolis ja ma ei elaks enam Ameerikas ka...
AGA
Kõik muutus jäädavalt ja kapitaalselt. Absoluutselt kõik. Nii ema kui mina oleme raskes olukorras ja me ei saa sellest üle eales. Mul on unistused, mida ma ei suuda täita ilma isa toeta. Unistused, mida ma sooviks teostada jääb teostamata, sest ma olen ema pärast mures ja ma ei saa endaga tegeleda selletõttu. Kõik on läinud nagu üks rong, mis viib kõik endaga kaasa....
Isa, kes elab koos uue, endast 11 noorema naisega ja kellega tal on ka poeg, nagu mu ema on maininud, elab siis ilmselt hästi, kuid ta ei kujuta ette, siin Ameerikas, siin Indianapolises, kuidas meil läheb. Ma ei suuda isat unustada ja seda tegu, mida ta tegi.
Jah, ja mul vahel peas keerleb mõte popiks saada koolis, mis on ikka veel ebareaalne ja mõtlematu..

REAALSUS JA OLEVIK EI KIPU KATTUMA!
Pärast pesus käimist ja kooliriiete selga panemist läksin alla kööki sööma hommikust. Ema istus laua taga, tööriided seljas ja sõi hommikuhelbeid, endal nägu nalja täis.
"Ema, mis sa naerad omaette? Kas mul on midagi viga?" uurisin.
"Ei, ei. Asi on selles, et ma sain teada seda, et ma sain loa koolitusi korraldada ka New Yorgis ja Floridas. Kuid asi on selles, et kas ma ikka jõuan need kohad läbi käia 4 päevaga, sest New York ja Florida on meie kodust kaugel ja lennukid ka ei lähe ju kogu aeg. Samas ma pean ju ikka...mmfhpp...." ei saanud ema enam lauset lõpetada, sest ta suu oli täis hommikuhelbeid.
Emal pole nii hästi tööl kunagi läinud, ka isegi siis, kui meie pere koos veel oli. Ta on väga tubli ema, hoolimata sellest, et ta peab kangeid ravimeid tarvitama.. Emale meeldib väga rääkida rahva ees ja midagi vapustavat välja kujundada, mis raputab tervet maailma - see kõik on tema tugev pool, kuid kahjuks kuni tänaseni ei ole tema tööd hinnatud nii põhjalikult. Ema tegeleb koolitustega, mis motiveerib rahvast tööl käima, peret hoidma ja haridust omandama. Iga kord, kui ta tööle läheb, siis on tal alati mapp kaasas, kus on kirjas uued mõtted ja visuaalsed ettekujutused olukordadest, mida ta kavatseb slideshow's kuulajatele näidata ja rääkida. Ja nüüd tuligi see hetk, mil ta sai rohkem tuntuks ja hinnatumaks kui üldse keegi teine koolitaja.
"Sa võid proovida ikka. Kusjuures mul on hea meel, et meil asjad edenevad lõpuks ometi mingis heas suunaski!" rõõmustasin ja sõin kiirelt helbed ära.
"Hästi, mine siis kooli. Mine siis kooli "valge kiisuga" ja ole ettevaatlik, eks kallis?"
(Meil kodus on kaks autot, valge kiisu ja sinine panter. Valge kiisu on minu auto, ta on valget värvi, kompaktne, ja ta on Suzuki. Ema auto on sinine Audi, mis pole nii nunnu kui minu auto on.)
"Jaa, ära muretse, ole sa ka tubli!" hüüdisin järgi ja läksin ülesse oma tuppa koolikotti võtma.
Kui ma oma tuppa jõudsin, siis nägin, et mu "valge kiisu" juures ootavad ootamatult kaks sõbrannat, Angelina ja Madeline. Mõlemad tundusid olevat rõõmasas tujus hoolimata sellest, et nad tegid mulle üllatuse, sest nad ootasid mind mu valge kiisu juures. Aga mul oli siiski hea meel nendega koos kooli minna, olgugi, et ma sõitsin ise autoga. Angelina ja Madeline'iga saab alati nalja ja ma ei teaks, mida ma ilma nendeta küll teeks. Nad on küll koolis populaarsemad kui mina, sest nad näevad naiselikumad välja kui mina, ja siis pooled kooli kutid tahaksid neid endale seepärast. Oleks ju ideaalne, kui mingi kutt vaataks ka mind, või siis oleks minuga suhtes, kuid seda vist ei juhtu kunagi...
Ma pole kunagi suhtes olnud, ja ei tea, mis on "suhtes olemine". Tunnen end vanana ja igavana. Olen nohik, keda keegi ei salli. Mitte keegi. Ainult Angelina. kes on super hea graafikategija Photoshopis ja siis Madeline, kes on super hea häkker arvutite osas, nemad hindavad mind ja on toeks mulle, kuigi vahel oleme ka tülis olnud, see on ju loomulik sõprade suhtes. Angelina teeb Photoshopis palju uudseid disaine aga ka muud graafikat, mis kulub vahel ka meile kõigile ära. Ta ei pea ennast väga heaks ja andekaks, aga meie Madline'iga peame, sest ta tundub ainulaadsena ja naljakana, naljakana eriti siis, kui ta õhtul on arvuti taga, ja üritab midagi uut luua endaarust kuniks ühel hetkel ta enam ei mõista midagi ja siis hakkab täiest jõust kiljuma, niiet juuresolijate kõrvad hakkavad huugama sellepeale. Ai, aga Angelina on hea disainer, ta tegi isegi meile Madeline'iga pusad, meie nimetähtedega, ja kusjuures seda pusat ma kannan ka vahel koolis, see on nii nummi!
Madline on aga super arvutinohik, oskab kõike teha arvutiga - küsi ainult ja saad abi! Madeline'i on arvutid huvitanud lapsepõlvest peale. Jutud on käinud, et ta sai esimese arvuti juba siis, kui oli 5-aastane. Nüüd, kui ta on abiturient, nüüd on tal kõik "käpas" ja ta ei karda väljakutseid. Ta on isegi proovinud ise muusikat arvutis teha, aga noh see tal ei õnnestu päris hästi, sest ta ei taipa muusikast peaaegu et mitte kui midagi, aga hea katsumus ja proovikivi vist see talle ikka on. Madeline'i kutsume super häkkeriks ka koolis, sest kui koolis õpetaja arvutil midagi lahti on, siis Madeline läheb ja klõbistab natuke klaviatuuri peal ja asjad ongi normis jälle. Geenius omast käest võtta kohe!

Parkisin valge kiisu abiturientide jaoks mõeldud parklasse. Angelina ja Madeline olid autost välja tulnud juba, kui ma ikka veel unistasin rooli taga. Angelina andis märku, et ma autost välja tuleksin, koputades sõrmega vastu akent. Tõusin rooli tagant püsti, panin auto singnalisatsiooni peale, tõmbasin käega läbi tumedate juuste ja hakkasin neiudega kooli minema. Juba esimesest uksest sisse minnes nägin ja kuulsin, kuidas "neid" tervitati, aga mitte mind. Tõmbusin veidi kössi ja hakkasin ringi vaatama paaniliselt. Iga õpilane kes mööda läks, aga muudkui ütlesid, et "Tsau Angelina ja Madeline" või siis et "Hei Madeline ja Angelina - te olete veel ilusamad täna!" ja mul läks üha enam süda pahaks ja viha täis. Isegi õpetajad teretasid neid, kuigi nad visulaalselt nägid, et ma tulen ka nendega kooli ja olen nende kõrval, aga ma tundusin ennast just nagu ma oleks tühi õhk nende kõrval.
Jõudsime oma kappide juurde. Madline ja Angelina läksid enne mind klassi ära, sest nad ei viitsinud mind oodata, kuna mul läks kaua aega kappide juures, sest ma otsisin ladina keele õpikuid. Ei ole kerge asju leida kõiksugu asjade seest, eriti siis, kui su kapp on 2 kuud olnud sassis! Lõpuks leidsin pika otsimise peale vajalikud õpikud ülesse, tõstsin siis raamatud põrandale, et kapiust lukku panna, kuid äkki kuulsin seljatagant. kuidas osad tüdrukud hullununa kisendama hakkasid ja osad isegi meeleheitlikult paanitsema hakkasid :
"Vaadake, Zachary tuleb! Ta on eriti kuum täna!"
Sulgesin ja lukustasin endajärel kapiukse ja nägin, kuidas Zachary tuleb minu suunas. Pöörasin kähku näo kõrvale, et harjutada võltsnaeratust, mis pole õige lahendus sellises olukorras. Zachary tuli ikkagi uhkel sammul minu juurde.
"Noh, väike rebane Ashley, mis teoksil ka on?" küsis ta ning vaatas mind uurivalt, nagu ta ei teaks, kes ma olen.
Võpatasin, sest ta hääl oli eriti meelitav ja mehelik.
"Meh, ma otsisin õpikuid ja siis...emm... lähen ladina keele tundi, hei, kuule, sul peaks ka see tund hakkama selle teise õpetajaga!" vastasin ükskõikselt ja ausalt.
"Ladina keele tundi? Ahjaa, hakkab jah ju. Mul pole tunniplaan peas, sorry. Aga kas muidu seda tundi annab sulle see Ms.Willison?" naeris Zachary kes toetas oma küljega vastu kappe, mis olid tema selja taga. Samal hetkel meie pilgud korra kohtusid, aga ma pöörasin näo kähku kõrvale.
"Jaa..khmm.. ta on päris hea õpetaja...vist." vastasin ja köhatasin hääle puhtaks.
"On, on, eriti siis, kui sinu "grupi"* poisid teda närvi ajavad. Ei teagi, kuidas sa suudad sellise grupiga olla koos eriti Ms.Willisoni tundides, kus meie klassi kõige ägedamad poisid teda närvi ajavad, oh seda oleks päris põnev jälgida...hmm. See selleks, kas sa tead kus on Angelina ja Madeline?" muutis Zachary kohe teemat. Mulle tundus isegi, et ta tahtis veel midagi teada selle Ms.Willisoni kohta, aga ta lihtsalt vahetas teemat, jah ja siis hakkas kohe uurima mu sõprade kohta. Mis temaga lahti küll on? Olen ma nii veider, et minuga ei saa nii kaua rääkida?
(*grupp - kuna meie klassis on väga palju õpilasi, siis on meie klass pooleks tehtud ja õpilased on jaotatud mõningates tundides kaheks, kuid siinkohal mainin seda, et mõlemal grupil on ühel ja samal ajal samad ained, ainult et osades õppeainetes pole terve klass koos ja nii seda samat ainet annab keegi teine õpetaja, ühesõnaga, et siis A ja B klass või midagi taolist.)
"Nad läksid enne mind ladina keelde, nad peaksid seal olema ikka veel."
"Kindel või?" krimpsutas Zachary oma tumedaid kulme.
"Loomulikult, vahetund nagunii lõpeb kohe. Mine oma grupiga ka siis ladina keelde, eksole!" vastasin kiirelt ja teesklesin võltsnaeratust, mis tuli see kord eriti kohutavana välja.
"Hästi. Näeme siis hiljem!" naeratas Zachary ja patsutas mu pead ning läks oma grupi juurde.
Zachary on kooli kõige populaarsem ja kuumem poiss üldse. Tema pärast on osad tüdrukud hulluks läinud ja teab mida veel teinud. Kunagi ma suhtlesin temaga päris palju, sest ta oli mu naaber Indianapolises. Tema vanemad kolisid minema Indianapolisest New Jersey'sse mõni kuu tagasi ja elavad seal siiamaani, kuid Zachary jäi alles kodukohta, Indianapolisesse, kus ta oli ka mu naaber ja kohe väga lähedane naaber. Tema vanemad müüsid maha nende algse kodu, selle sama maja, mis minu maja vastas oli, ja Zachary oli sunnitud siis ka kolima väiksemasse majja, kuid ta jäi kindlaks oma kodulinnale, Indianapolisele, mistõttu ta elab ikka samas linnas, aga ta ei ole enam mu naaber. Nüüd mil käime edasi samas koolis, samas klassis, ja me pole enam naabrid, siis ka me ei räägi nii tihti kahjuks. Ka mitte koolitundides, vahetundides, olgugi et oleme klassikaaslased ja endised naabrid. Me ei saagi rääkida, sest Zacharyl on omad sõbrad ja tutvused, ja ma ei sobi nende seltskonda kahjuks.
Aga ma pean mainima, et ta on ilus ja hea inimene, täitsa minu maitse, aga mina ilmselt pole tema maitse, kuna tema hindab rohkem ilusaid tüdrukuid ja naiselikkust. Ta on täiesti tavaline ja keskmine Ameerika noormees, kes käitub, õpib, samamoodi nagu kõik noormehed.
Kusjuures Zachary on kõva spordimees - ta mängib koolikoondises jalgpalli ja ta on väga osav seal. Tema meeskond on esindanud ka Maailmameistrivõistlustel isegi Euroopas, ja on saanud seal häid tulemusi. Ma mäletan seda hetke, kui ma ka mängisin jalgpalli, siis kui ma olin põhikoolis. Ma mängisin koos temaga, sest ta oli mu naaber ja ta tahtis mind väljatreenida, et ma ka mängiks hästi justnagu temagi. Kuna me olime naabrid, siis ta tuli alati mu maja juurde ja viskas väikese kiviga vastu akent, andes märku, et lähme NÜÜD MÄNGIMA JA HARJUTAMA!
Üks kord, kui ma ei kuulnud tema kivi viskamist vastu akent, siis ta ronis mööda puud ülesse minu akna juurde ja ronis sealt minu tuppa. Siis too kord ma ehmusin tõsiselt, kuna ma olin süvenenud kodutöösse ja mul olid kõrvaklapid peas (maksimaalse volüümi peal muidugi) ja siis kui ma teda nägin, vot siis ma sain paraja šoki tõesõna. Ta tuli hiirvaikselt, isegi ma ei kuulnud seda, kuidas ta mööda puud püüdis ronida ja siis mingil hetkel olevat ta ka ropendanud, sest ta oli libisenud mööda puutüve alla tagasi, sest ta ketsitallad olid olnud libedad, ehk siis see kõik oli tema jutt. Ma ei tea, kas see ropendamine vastab tõele, ma ei kuulnud seda, aga ma siiski arvan, et see oli tõsi, sest see on nii TEMALIK!!!
Üks kord oli veel ka nii, et kui me harjutasime tema maja juures jalgpalli, siis oli tookord väga vihmane ilm. Õu ja majaümbrus üldse oli väga porine. Kuid me mägisime, lollid nagu lapsed ikka edasi, mis siis, et porine ja vihmane oli. Kui ma tahtsin jalgpalli lüüa tema poole, siis ma kaotasin tasakaalu ja lendasin muda sisse. Zachary tuli päästma endaarust mind, aga lendas ise ka pori sisse. Seal me siis olime, nagu mudakollid! Nii me siis ka istusime ja naersime oma teo üle.
Pean tõdema, et siis meie koos harjutamised ja ajaviitmised olid põnevad ja lõbupakkuvad, alati. See on minevik, me elame olevikus ja mineviku tagasi ei saa, ei saa tuleviku ka minna.
Vahel on hea vanu aegu meenutada, aga vahel on ka kurb neid meenutada, sest osad mälestused ei pruugi alati head olla. Minu parimad elukogemused olid lapsepõlves, mil Zachary'iga käisin rohkem läbi pluss ka veel see, kui ma sain sõbraks Angelina ja Madline'iga - nad on parimad!
Nüüd kui hakata siin meenutama, siis tõsiselt, lapsepõlves olid kõik asjad hästi ning lapsepõlve sai täiel rinnal nautida, mitte nagu nüüd, REAALSUSES.

Kell helises tundi ja ma läksin koos oma asjadega ladina keele tundi, mida andis kurikuulus Ms.Willison. Ausalt, mulle meeldib ladina keel, aga mitte Ms.Willison! Oeh, 45 minutit kannatamist.

Autori kommentaar »

Lugu jätkub siin: "Rebane hakkab nägijaks #2 (2 PTK)" »