Kodutu kodutänavas. (3)

Mina, doktorikraadiga Harvardi lõpetanud detektiiv, julgen arvata, et nüüd jutustan ma loo mõrvajuhtumist, mille lahendamine oli raskeim kõikidest nendest tuhandetest teistest. Loe, kui arvad, et sa oled julge.
Sõin parajasti oma laupäevahommikust hommikusööki, kui mulle helistati. "Hmhh, jälle töö" mõtlesin ma ja võtsin toru. " Detektiiv Johnson, jookske otsemaid mere äärde. On toimunud mõrv." kostis minu ülemuse hääl. "Olgu pealegi. Olen 5 minuti pärast seal. Headaega!"
Täpselt 5 minuti pärast saabusin randa. Mulle tormasid vastu F.B.I. sala-agendid. Mõtlesin: "Oi-oi. Kui nemad siin on, peab asi tõesti hull olema."
Teretasime üksteisi viisakalt, misjärel hakkas üks agent rääkima mõrvalugu.
"Eile õhtul täpselt kell 02.34 helistas meie agentuuri üks idamaise aksendiga meeleheitel naine. Ta teatas laibast rannas, mida te kohe oma silmaga näete. Hukkunul on kehas 4 sügavat haava. Mõrvarelva pole veel tuvastatud. Surnud isik on meessoost ja ülikonnas. Armani ülikonnas, kui täpne olla. Ohvri ümbrusest leiti mitmeid esemeid: kilekott, katkised prillid, ajaleht, suitsukonid, klaasikillud, mõned pudelid, vana särk ja katkine voolik. Lähedusest leiti üks kodutu, kes väidab, et ei näinud midagi. Kannatanult ei leitud ühtegi dokumenti ega raha."
"Kas see on kõik?" pärisin ma. "Veel mitte, me loodame teie peale, detektiiv Johnson," vastas ta mulle vaikselt. "Nii, esiteks: Saatke surnukeha ballistikasse, las otsivad haavad läbi. Teiseks, otsige mulle see kodutu ja idamaalt pärit naine. Kui ta just aksenti ei teeselnud. Mis on ka variant. Ma kuulan nad üle. Põhjalikult. Esemetelt, mis te leidsite otsige sõrmejärgi või muud DNA-d. Ja kui see on tehtud, raporteerige mulle viivitamatult." "Aga loomulikult" vastasid nad.
Seejärel suundusin meie peakontorisse. Ülekuulamistoast leidsin endit ootamas vürtsikalt lõhnava, jumeka, ja mossis idamaise välimusega naise. Ta vahtis mind pahuralt ja hakkas minult oma segase aksendiga pärima:" Miks teie minu siia tõite? Ah? Mis te minust tahate?"
Vaatasin talle kaalukalt otsa:"Rahunege maha proua. Ma lihtsalt küsin teilt paar küsimust ja siis olete vabad." Ta rahunes silmamärgatavalt.
"Eks siis alustame. Kus te olite eile õhtul kella kahe ja kolme vahel?"
"Ma jalutasin parajasti rannas..." Ma katkestasin teda järsult: "Miks peaks teiesugune inimene minema öösel kell 2 või 3 randa jalutama?" Silmitsesin teda kahtlustava pilguga. Ta ilme jäi muutumatuks:" Mul läks uni ära. Nagu ma ütlesin, ma jalutasin rannas, kui järsku märkasin rannal mingit kühmu. Arvasin, et see on koer ja läksin teda paitama. Noh, meie maal Indias on koerad suure au sees ning on traditsioon võõrastel maadel igat ettejuhtuvat koera paitada.Kuid kui jõudsin lähemale, nägin, et see oli laip. Te ei kujuta ette, kuidas ma hirmust karjatasin" Ta hääl värises, seda hetke meenutades. "Igatahes," jätkas ta pisut kindlamalt "Helistasin ma kohe numbrile 911, kus ilmselt teie kolleeg telefoni vastu võttis. Rääksin talle, mida nägin" "Kuid miks te sündmuskohalt põgenesite?" pärisin ma, ise üllatudes oma huvitatud hääletoonist. "No, ma ei suutnud enam seda kauem taluda, see hais, see veri, ma mõtlesin, et ma minestan sealsamas ise ka ära. Ahjaa, mul jäi üks asi rääkimata. Seal läheduses liikus ringi üks kodutu, kes vaatas mind kahtlase ilguga. Ka see hirmutas mind. Kui ma sealt ära joostes selja taha vaatasin, korjas ta laibalt midagi ära." "Ahah, sinna kadusid siis raha ja dokumendid" mõtisklesin omaette. "Kas teil on veel midagi öelda?" küsisin valjusti. "Oodake, ma meenutan. Ah. Ma arvasin, et te ei pea seda oluliseks aga..." "Mulle on kõik oluline" pomisesin tasa. Ta ei pannud mind tähele ja jätkas:" Nimelt olid mul kaasas prillid. Sellise kollase äärega. Ja kui ma laibale lähemale läksin, siis panin need kilekotti, kuid taibates, et see on laip, pillasin koti koos prillidega maha ja need jäidki sinna. Minema joostes astusin neile peale." "Tänan, seda oli oluline teada. Öelge proua, ega te juhuslikult ei suitsetanud sellel õhtul seal rannas?" küsisin. "Jah, suitsetasin. Kust te seda teada saite?" Ta oli ilmselgelt hämmastunud. "Me leidsime suitsukonisid." vastasin muiates. "Ahah, selge" taipas ta naeratades oma rumalust. "Olgu, tänud teile. Te võite nüüd lahkuda" "Hüvasti!" vastas ta ja oligi läinud. "Nii," mõtlesin "Nüüd tuleb selle kodutuga rääkida"
"Tere päevast!" teretasin räpast, higi,vere, viina ja suitsu järgi lõhnavat meest. Kui ta suu avas, nägin kollaseid ja katkisi hambaid. Ta habe oli pikk ja määrdunud, ka ta nägu oli must. Imelikult paistis silma ereroosa särk ta räpase mantli alt. See oli ühtaegu hirmus ja imelik. "Tere jah" vastas ta otsekohe.
"Kas te olite eile kell 02.34 rannas?" Ta kahvatas "Jaa" venitas ta pikaldaselt. "Ja mida te seal tegite?" Ta hakkas kogelema" Noh, ma nägin mingit naist laiba juures karjatavat ja,ma, läksin vaatama , mis toimub, noh, ja siis, jooksis see naine kabuhirmus minema. Ma kõndisin lähemale. See kutt oli ikka veel elus" Ta võpatas. "Ta kõrval oli suur kott, ma lootsin, et selles on midagi väärtuslikku ja kallasin selle sisu liivale ja leidsin sealt uhiuue särgi. Selle mis mul seljas on. Ma võtsin oma vana särgi ja heitsin selle maha ning panin roosa särgi selga. Veel oli kotis ajaleht, see mind eriti ei huvitanud, ja rohkem seal kotis asju polnud. Kuid see kott ise oli ilus ning ma võtsin selle kaasa. Ma pean ühe asja üles tunnistama. Ma joon palju. Ja ma vist unustasin oma pudelid sinna. Milline kahju" ta vangutas kurvalt pead. "Olgu" ütlesin"Te võite nüüd minna" "Nägemiseni" ta lehvitas ja lahkus.
Pärast minutit vaikuses mõtisklemist helises mu telefon. Ma ehmatasin, kuid võtsin vastu. "Tere, siin dr. Heart" "Ah, teie" laususin " Mis tulemusi ballistika andis?" Arst oli selleks küsimuseks valmis "Nii, kehas oli 4 sügavat haava nagu te juba teate. Ma tean millest need põhjustatud on. Suurtest klaasikildudest. Keegi on nagu hirmus talle 4 korda virutanud ja talle surma põhjustanud. Mis põhjusel? Selle uurid sina välja" "Oh, aitäh"
Ja ma panin toru ära.
Siis helistasin ma labori töötajale. "Tere, siin Johnson. Kas saaksid mulle kirjeldada klaasikilde, mis te kuriteo paigalt leidsite?Kas te leidsite nendelt DNA-d?" "Tervist, klaasikillud olid verised. Andmebaasis oli ühe vana, habemega mehe pilt selle vere kohta. Ta nägi räsitud ja väsinud välja. Kui olime klaasikillud verest puhtaks desinfitseerind, leidsime, et tegu on alkoholi pudeliga." "Tänan, sellest oli palju abi" "Pole tänu väärt, headaega!" "Headaega!"
Järgmine päev kohtusin uuesti kodutuga. Ta paistis närvis olevat. Teretatud, küsisin talt : " Miks te selle härra tapsite?" Ta langetas lootusetul ilmel pilgu. Ainuke asi, mis mul minu lapsepõlvest alles on, on üks voolik. Lapsena lõikasin ma pikast voolikust kogemata selle meetrise jupi ära. Kui ma seal rannas oli, siis nagu ma ütlesin oli see mees elus! Ühel hetkel ahmis ta äkitselt õhku ja ajas ennast istukile. Ta haaras mu kallist voolikust. Ma kannan seda alati kaasas, et seda ära ei varastataks." Ta nuttis lahinal. "Selle peale sain ma nii vihaseks, et võtsin maast pudeli. Lõin selle vastu kivi puruks, ja tapsin ta klaasikilluga. Ma rebisin maruvihaselt oma voolikut ta käest ära. Ning siis see murdus. Ma mäletan seda siiamaani selgesti." Ma ütlesin" Kui õnnetuks asjad ka ei kiskunud, nüüd lähevad need veel hullemaks, sa lähed vangi. Sa sooritasid ikkagi mõrva."

Autori kommentaar »