Kaksikvendade tragöödia. (12)

"Nii, et te ei näinud ega kuulnud midagi?" küsis detektiiv Donald ja vaatas oma läbitungiva pilguga hallipäisele kodutule otsa. Vana naine raputas kiirelt ja veidi ehmunult pead. Donald ohkas, ta sai aru, et naine ei räägi tõtt.
"Me võtame teiega veel ühendust," lubas ta ja saatis naise käeviipega uksest välja. Paar sekundit hiljem sisenes Donaldi tütar, alles lapseohtu Rachelle. Ta oli isa nii mõneski juhtumis aidanud, kuigi isa soovis tütart roimadest eemal hoida. "Palun luba mul aidata," palus Rachelle oma heliseva häälega. Donald teadis, et tütar ei jäta enne, kui lubatakse. Ja kui seda ei tehta leiab ta ikka võimaluse uurimiseks. Ta ohkas uuesti ja noogutas vaevumärgatavalt. Rachelle' nägu muutus rõõmsamaks. "Räägi mulle asjaoludest," palus ta.
Donald avas šeifi ja võttis sealt välja ühe pappkasti, mille ta tütrele ulatas. Rachelle asetas kasti enda ette lauale ja võttis isa laualt kindad. Ta tõmbas need kätte, et asitõenditele mitte näpujälgi jätta." Ettevalmistused tehtud avas tüdruk kasti. Ta võttis sealt ükshaaval välja läbipaistvatesse kottidesse pakitud esemed.
Kilekott, katkised prillid, ajaleht, suitsukonid, klaasikillud, mõned pudelid, vana särk ja katkine voolik?" küsis ta nõutult. " Need leiti sündmuskohalt" sõnas Donald. "Kohtume siinsamas kahe tunni pärast," sõnas Rachelle. Donald tahtis vaidlema hakata, aga Rachelle oli juba uksest välja tuhisenud.

Kaks tundi hiljem
Rachelle istus Donaldi kabineti aknalaual ja tundis ennast mugavamalt, kui kodutu naine, kes istus Donaldi vastas pehmes tugitoolis. Donald istus oma laua taga. Ukse kõrval nõjatus vastu seina pruunis ülikonnas mees, kellel oli kauboi kaabu peas, nii et nägu jäi varju. Mehe kõrval, madalal diivanil, istus nuuksuv naine.
Donald vaatas ootavalt Rachelle'le otsa. Tüdruk naeratas kurvalt ja köhatas kurgu puhtaks. Ta vaatas igale toasolijale otsa ja avas suu.
" Reedel kella kolme paiku pärastlõunal väljus üks mees koos oma kahe terjeriga Luigepargi lähedal asuvast kortermajast. Ta ei võtnud kaasa ühetgi isikuttõendavat dokumenti.
Ma näen, et teil on küsimusi, härra Travers. Oodake, ma arvan, et need leiavad vastuse.
Niisiis, mees läks koertega jalutama, võtmata kaasa ei passi, juhiluba, ega ID-kaarti. Raha oli tal kaasas umbes 25 krooni. Mees jalutas aeglaselt. Ta suundus mereranna poole. Kell 15:45 jõudis ta Rannakohvikusse ja ostis koorekohvi, kaks rummikooki ja hommikuse ajalehe. Ta istus umbes veerand viieni kohvikus ja siis lahkus. 17:30 nägid teda koertega Haihamba neeme poole jalutamas kaks kalurit, kes just oma paadiga sadamasse olid jõudnud. Nad tervitasid teda ja läksid oma teed. Kümme minutit hiljem nägid kalurid teda taas. Aga nüüd oli tal musta ülikonna asemel seljas pruun ja koeri polnud. Kalurid arvasid, et olid midagi segi ajanud. Oli juba hämar ja nad polnud enne mehe nägu korralikult näinud. Veelgi imelikum oli see, et mees ei tulnud mitte Haihamba neeme poolt, vaid liikus ka sinnasuunas.
Härra Travers, ärge lahkuge veel. Ukse taga on valve, teid ei lastaks.
Me teame, et kell kuus leiti laip. Peale kella viite ei liiguta rannas enam eriti. Kardetakse ju Haihamba neemel hukkunud piraatide vaime. Mida siis tegi või tegid need kaks identset härrasmeest või oli üks härrasmees, kes lasi ennast kaluritel kahesugustes riietes ja koertega või ilma näha. Oletame, et oli üks härrasmees. Kuhu siis said koerad. Ja kust hankis ta uued riided. Ei, tuleb liiga palju segavaid detaile.
Paari järelpärimisega oli mul selge, et seal viibis kaks härrasmeest. Naine, kes algul väitis, et pole midagi kahtlast näinud leebus."
Siinkohal katkestati Rachelle jutt. Kodutu naine oli püsti hüppanud. Ta ehmatas oma tegusviisist ja istus tagasi tugitooli "Vabandust, aga ma tahaks oma teguviisi selgitada," sõnas ta väriseva häälega. Donald tema vastas noogutas ja Rachelle'gi noogutas nõustuvalt pead. "Ma korjasin rannalt pudeleid. Vesi uhub sageli kaldale ilusaid pudeleid ja siledaks kulutatud äärtega klaasikilde. Mul on juba väike kogu. Tavaliselt käin enne kella kuuest komanditundi rannal ära. Peale viite ju legendide tõttu seal enam ei liiguta ja kuuest algab komanditund pealekauba. Olin klaasi korjamisega ametis ja ei märganud kohe neid kahte ärrasmeest, kes Haineeme juures olid. Äkki kuulsin karjatust. Üks ärra oli teist löönud. Kuulsin klaasi purunemist. Ärra prillid läksid vist katki. Ärra ise möiratas vihaselt, aga mina lõin kartma ja karjatasin. Mehed märkasid mind ja tahtsid mulle kallale tulla. Nad olid mõlemad näost punased ja nii-nii jubedad. Arvasin et vanapagan ise on need Haihamba kummitused mulle kallale saatnud. Koerad, kes ärradega olid jõudsid enne minu juurde, kui mehed. Nad rebisid mu kilekotti, nii, et see mul käest kukkus. Pudelid ja klaasikillud lendasid liivale laiali. Koerad jäid kotti tuuseldama. Minna jooksin nii kiiresti kui sain minema. Kuulsin kuidas üks ärra mulle veel järele hüüdis, et kui ma kellelegi midagi temast iitsatan, siis ta leiab mu üles. Siis kuulsin veel ärrat karjumas ja siis olin ma nii kaugel, et rannahääled mulle ei kostunud."
Rachelle ootas, kuni toasviibijad ennast kogunud olid ja jätkas oma juttu: "Nii rääkis naine ka mulle. Mulle oli nüüd teada, et rannal oli kaks meest, kes olid sarnased, kui kaks tilka vett. Järelikult olid need kaksikud. Rannakohviku müüja tundis laiba pildi järgi ära mehe, kes elavat Luigepargi ääres kortermajas. Läksin sinna ja leidsin murest murtud abikaasa, kes oma meest, kes eile lõunal koertega jalutama läks, ikka veel ootas. Imestasin, et ta polnud pol.itseisse läinud. Küsisin, kas tema mehel olla kaksikvenda. Naine ütles, et ei ole. Järelikult oli mees seda millegi pärast salanud. Mulle torkas pähe mitu ideed, üks pöörasem kui teine. Ehk oli vend olnud kurjategija, või veel hullem, mees oli arvanud, et ta on oma venna tapnud. Et naine polnud pol.itseisse pöördunud, siis arvasin, et tema mees oli kuidagi kuritegevusega seotud olnud. Palusin luba otsida korterist midagi, mis võiks tema abikaasa tapja jälile jõuda. Minu üllatuseks lubas naine mul seda teha. Leidsin mehe toast suitsupaki, milles olevad suitsud olid täpselt samasugused, kui need konid, mis rannal olid. Neil oli eriline tundemärk, pisike must tempel nurga peal. Arvasin, et mees oli koertega randa jalutama läinud, seal koerad rihma otsast lahti lasknud, et nad vabalt joosta saaks ja ise suitsetanud. Rannakohvikust ostetud ajaleht oli tal ikka kaasas, aga oli juba liiga pime, et seda lugeda. Nii kasutas ta ajalehte koertele oksa asemel viskamiseks. Ajalehel, mis rannast leiti, oli koerte hambajälgi. Aga kus tuli mängu tema kaksikvend? Uitasin rannal, et ehk mingit vihjet saada, kui äkitselt astus minu juurde pruuni ülikonnaga mees. Tundsin ta näo ära. See oli samasugune nagu tapetul. Salapärane kaksik oli ise minu juurde ilmunud."
Taaskord katkestati Rachelle'. Härra Traversiks kutstu oli lambivalgusesse astunud. "Lubage, et ma räägin oma loo ise," ütles ta alandlikult ja kummardas veidi. Ka tema sai nõusoleku.
"Minu nimi on Miikael Travers. Juba poisikesena jätsin oma venna Haroldi enda varju. Mina olin pol.itseinik, tema lihtne ehitustööline. Kui me olime kahekümne aastased oli meil hirmus tüli. Mu vend oli mind alati imetlenud. Aga järsku hajus see imetlus kuhugi. Ta hakkas jooma ja mina üritasin teda keelitada joomist maha jätma. Kaklesime tol õhtul. Mul oli relv kaasas ja kuidagi läks see lahti. Mu vend lamas maas, kuuliauk rinnus. Olin paanikas, mulle tundus et ta ei hinganud. Midagi mõtlemata vahetasin meie riided ära. Temale ajasin selga minu pol.itseirõivad ja ise riietusin tema tavalistesse hilpudesse. Mul pole aimugi miks ma nii tegin, aga elasin tollest ajast peale Harold Traversi nime all. Keegi ei märganud, et olin kaksikvennaga kohad vahetanud. Üheski ajalehes ei olnud ka sõnagi po#!?!#einik Miikael Traversi surmast. Arvasin, et see on niisama maha vaikitud.
Kolisin siia linnakesse. Sain tuttavaks ääretult võluva daamiga ja abiellusin temaga. Tal oli kaks armast koera. Šoti terjerid Tuustik ja Karvik. Käisime koertega jalutamas nii, et ühel õhtul mina ja teisel tema. Eile õhtul väljusin kodust rahumeelselt, ma ei võtnud kaasa isikutõendavaid dokumente, kuna arvasin, et niisugusel rahulikul õhtul koertega jalutades pole mul neid vaja. Raha võtsin natukene ja kulutasin selle Rannakohvikus ära. Ostsin ajalehe, koorekohvi ja kaks rummikooki. Veetsin kohvikus vist peaaegu pool tundi. Rüüpasin kohvi ja sõin oma kooke. Koerad jätsin ukse taha. Seal on selline post, kuhu koerad kinni seotakse. Neil oli seal üsna mugav. Seal on ju ka koerte veenõu, kust nad juua võivad. Kohv oli juba pooleldi joodud ja koogid otsas, kui mulle meenus ajaleht. Lonksasin viimase kohvitilga ja avasin ajalehe. Esimesel lehel oli pealkiri, mis mind tummaks muutis. Seal seisis: Miikael Travers tabas Draakonirubiini vargad.
Ma ehmusin väga. Vend, keda olin surnuks pidanud, oli minu nime all minu tööd jätkanud. Vihastasin kohutavalt ja lahkusin kohvikust. Koerad olid mingi voolikujupi leidnud ja mängisid sellega köievedu. Vabastasin nende kaelarihmad ja jalutasime Haihamba neeme poole. Mingisugused kalurid tervitasid vist mind, aga ma ei vastanud neile. Süütasin suitsu ja jalutasin aeglaselt koertele järele. Jõudsime neeme juurde. Koerad olid voolikujupiga mängimisest tüdinud ja jätsid selle liivale vedelema. Istusin veepiirile ja rullisin ajalehe kokku, ning viskasin seda koertele mängida. Äkki hakkasid mõlemad koerad korraga urisema. Pöördsin ümber ja nägin inimest, keda ma viimased 15 aastat pole lootnud isegi elavate kirjast leida. Algul haaras mind rõõm, et Harold on elus, seejärel viha, kui mulle meenus, et ta on minu nime all elanud. Ka Harold ehmatas mind nähes. "Sina!" hüütas ta ja haaras rinnust. "Harold," ütlesin murelikult ning unustasin viha. Harold puhkes naerma. "Inimeste lollitamine on nii lihtne," sõnas ta. Minus tärkas uus vihahoog. "Sina, sina täikrae," karjusin, "arvad, et saad minu elu endale. Minu nime all oled elanud. Minu vara ja mainet kasutanud!" Olin täielikult endast väljas. Harold vaatas mind rahulikult. "Rahu," sõnas ta, "Rahu. Mina olen sinu nime all elanud. Kes tulistas oma venda. Ja hülgas ta siis, vahetas temaga riided, jättis ta surema, kes?" Vaikisin. "Ma otsisin sind. Tahtsin öelda, et ma ei ole sinu peale vihane. Ma ei saanud sinust aru. Miks olid sa mulle enda riided selga pannud? Ja minu riided võtnud? Misk jätsid sa mu surema? Me saime ju paremini, kui ükskõik millised teised vennad. Ma ei leidnud sinust ainstaki jälge. Elasin sinu elu. Üritasin sinu mainet hoida nii heana, kui see oli. Aga ma ei ole kunagi olnud nii intelligentne kui sina. Su maine hakkas langema. Oma austusest sinu vastu olin ma meeleheitel. Seda ei tohtinud sündida, et su maine langeks. Minu jaoks olid sa pühak. Kuigi sa olid mu surema jätnud. See oli asi, mida ma ei mõistnud. Ma hakkasin ise röövima. Lavastasin süütuid inimesi süüdi ja su maine taastus. Aga ma olin liiga uhke. Röövisin aina uhkemaid asju. Ehk nägid sa tänases lehes Draakonirubiini kohta artiklit. Nad kahtlevad nüüd minus. Eile aga juhtusin ma ühes lehes nägema minu enda nime. Harold Travers. See oli kõigest tühine koertenäituse võit. Aga ma teadsin, kus sa elad. Ja tulin sind otsima. Nüüd tärkas mus viha, et sa olid mind surema jätnud ja elad nüüd rahumeelset elu. Mul on sulle üks pakkumine. Vahetame elud tagasi. Ma ei taha enam sinu elu."
Ma olin oma venna ülestunnistuse peale šokeeritud. Mu viha läks võimsamaks. "Ei," sosistasin. Harold möiratas ja söösis mulle kallale. Mu prillid purunesid ja kukkusid maha. Kuulsime mõlemad kellegi karjatust ja vaatasime sinna. Kuulsin Tuustiku ja Karviku klähvimist. Harold jooksis sinnapoole ja ma järgnesin talle. Ta ähvardas veel kedagi. ma hakkasin kartma. Aga muutusin ka vihasemaks. Võtsin taskust varupaari prille ja panin need ette. Harold vahtis mind vihase näoga. Ta tõmbas pintsaku alt vana sinise särgi. Ta harutas selle lahti ja võttis ettevaatlikult kätte esme, mida särk oli kaitsenud või varjanud. "Mul läks kaks päeva, et see pistoda muuseumist varastada," sõnas ta uhkustundega. Ma ei suuda oma teguviisi tagantjärele seletada. Mind tabas raev, kuuldes kuidas ta oma kuriteost räägib. Haarasin pistoda ta käest ja lõin teda. Lõin teda mitu korda. Ta karjatas. Vaatsin talle otsa. Haroldi silmad hakaksid klaasistuma. "Ma andestan sulle, aga anna ka sina mulle andeks," sosistas ta. Ma puhkesin seal samas rannal nutma. Vahetasin taas temaga riided, nagu eelmiselgi korral, kui me kakelnud olime. Lootsin vist, et ta ärkab jälle justkui surnust üles. Lõikasin oma pintsakusse samadesse kohtadesse augud, kust pistoda oli teda haavanud."
Toas val.itses vaikus. Seejärel puhkes naine diivanil südantlõhestavalt nutma. "Harold," sosistas ta. Kodutu naine vaats ehmunult siia sinna. Rachelle silmitses põrandat ja vaikis. "Rachelle'l on erakordne anne panna kurjategijad ise kõike välja rääkima," pomises Donald endale, kuid ka teised kuulsid seda. Oli jälle sünge vaikus, vaid naine diivanil nuuksus endiselt.
"Te mõistate, härra Miikael Travers, et me peame teid vahistama. Teile toimub kohtu protsess ja te lähete pikaks ajaks vangi," sõnas Donald viimaks. "Jah, ma soovin ka ise karistust kanda, selle eest, mida ma olen Haroldile teinud," sõnas Miikael Travers.

Autori kommentaar »