Atlandis (7)

Ühel kiirel nädalapäeval aastal 2023 sai Kiur postkasti kirja, kus oli kirjas:
Just Sina oled valitud külaliseks Kosmoselaeva 12 pardale,
mis sõidab läbi kosmose, uurides samal ajal planeete, galaktikaid ja muid asju.Ja
ja muud huvitavat kosmoeses. Plaanis on ka maanduda planeedile
nimega Atlantis. Palun tule reedel, 26 jaanuararil minu sünnipäevale NASA California
Kosmosejaama!
Kiur ootas pikislmi juba reisi kosmosesse. Tal olid asjad pakitud juba kümme päeva enne reisi ning ta nautis viimaseid päevi Maa gravitatsiooni. Ning siis see päev saabuski, kui Kiur pidi kiirustama NASA’sse. Ta nägi Kosmoselaev 12 juba kaugelt ning see tundus suur ja võimas. Pärast treeningut, mis kestis ainult 30 sekundid, sest Kosmoselaeva 12 pardal on igaks juhtumiks virtuaalõpetaja olemas, jätkas ta teekonda laevale. Kosmoselaev 12 tundus lähedalt liiga suur, et lennata, kuid see oli siiski võimalik. Oligi aeg proovida lennuvõimeid. Kiur hoidis pingsalt kinni toolist, oodates õhkutõusu lõppu, kuid õhkutõusu nagu ei toimunudki. Vaadates aknast välja, nägi ta maad miljonide kilomeetrite kaugusel. Nüüd sai minna laeva uurima ja avastama. Kohe alguses kohtus ta oma saatjate huvitava Jacki ja Leega, kes tutvustasid talle laeva. Laev oli lihtsalt nii imeline ja vapustav. Söömine oli ülikerge, lihtsalt kõhu korisedes tuli sinu juurde robot, kes pakkus sulle hõrgutisi. Laeva peal oli gravitatsioon, mis tähendas, et lihased ei kärbunud ära, kuid sai ka minna kaalutaolekukambrisse. Aknast nägi ta, kuidas üks teleskoop laeva tiiva küljest välja sirutus ning ta küsis abilistelt, et kuidas see vaatlemine toimub. Nad viisid Tomi kaptenisillale, kus Kiur kohtus kapten Alaniga. Kaptenisillal oli imeliselt palju tehnikat, alustades kohviautomaadiga ja lõpetades hologram teleporteriga. Kuid rääkides Alaniga arvas Kiur end olevat väga rumalana, sest Alani jutt oli liiga tark tema aju jaoks. Äkki nägi Kiur navigatsiooniekraanil punast vilkuvat täpikest, mile kõrvale oli kirjutatud P_Atlandi. Kapten ooi parajasti ära ning Kiur lubati kaptenitoolile. Oli tunda, kuidas laev hakkas aeglustama. Kiur vaatas, et navigatsiooniekraanil oli näidatud, et paneet Atlandis on jäänud veel 36691 kilomeetrit. Infoplaadilt luges ta ruumilist infot planeedi kohta. Hologrammprojektor näitas erinevaid loomaliike ja kivimeid, mis olid planeedil. Järsku aga hakkas laev vappuma ja värisema. Kiur oli kogemata võtnud automaatse maanudmise funktsiooni maha ja nüüd tuli käsitsi laev maandada. Kähku haaras ta roolist ning hoidis laeva paigal. Ta üritas vajutada automaatse maandumise funtsiooni nuppu, kuid see ei töötanud. Nad olid nüüd juba Atlandise atmosfääris, mis tähendas, et tuli lahti teha langevarjud ja panna turbiinid teistpidi käima. Maapinnani oli veel jäänud vaid 1 kilomeeter, aga õnneks oli laev piisavalt aeglane. Äkki käis väga vali prantsatus ning laev enam ei liikumud. Kõik süsteemid olid katki ja laev oli segamini. Karjuti välja evakueerumisteade. Selgus, et Kiur oli unustanud teliku välja võtta ning selle pärast põrutas Kosmoselaev 12 liiga palju. Kiire analüüsi tulemusena selgus, et kogu 3400 liikmeline meeskond on planeedil lõksus. Nüüd polnud aega ühtegi sekundit raisata. Kiiresti hakati masinad parandama. Kapten otsustas kasutada antigravitatsiooni, niisiis võttis ta taskust selle seadeldise, vajutas nupule, sihtis laevale ja laevale tekkis mingi roosa mullisarnane asi ümber. Hetke pärast hõljus 744333 tonnine laev õhus lihtsalt ühe nupuvajutuse jõul mis oli nagu ime. Üks meeskonnaliikmetest jooksis kaptenisillale ja lükkas manuaalselt maandumisrattad alla. Nüüd sai panna kapten laeva maha oma antigravitatsiooni seadeltisega. Jätkus parandamine...Kiur uitas niisama mööda planeeti ringi, otsides midagi huvitavat, kuid asjatult. Väljuhäädist kostus signaal, mis tähendas söömaaega. Kõik kogunesid laeva ümber ja ühest jalgpalli suurusest kastist hüppas välja umbes 100 ruutmeetri suurune telk, kus oli soe, hubane ning kaetud lauad korralike hõrgutistega.Söögilauas toimus arutlus ja tuli ka ettepanekuid, kuidas võiks pääseda. Kõhud mõnusalt täis, läksid eksperdid uurima kahjustusi. Selgus, et Kosmoselaeval 12 on ära kukkunud maandumise käigus kõik 34 antenni, paar meetrit hüdraulikatoru ja segi on läinud ka SuperArvuti 1043 funktsionaalne protsessor. Kuna antennid olid katki, siis ei suudetud ühendust võtta planeet Maaga ning kuna hüdraulikatorud olid kadunud, tuli neid otsima minna. Kiur saadeti ka otsingumeeskonnaga kaasa. Nad alguses lasksid lahti minilennuki, mis tuli Kosmoselaeva 12 tagaluugist välja. Lennukisse mahtusid ilusti kõik abistajad ära ning varsti leiti üles ka kadunud hüdraulikatorud. Tee peal nähti ka 6 antenni, milesti piisas, et planeedi Atumari atmosfäärist väljas luua sidet Maaga. Mitmete päevade pärast oli masin valmis ja mootorid lülitati sisse. KOSMOSELAEV 12 TÖÖTAS! Kõik olid rõõmust pisarates, sest arvati, et nad jäävadki sellele planeedile. Kiiresti koguti kokku kõik vajalikud kivimid ja loomad ning topiti simulaatorkambrisse, kus need loomad nägid välja ja arvasid ise ka olevat kui enda koduplaneedil. Algas närvisööv õhkutõus, mis osutus siiske edukaks. Kohe pärast atmosfäärist välja jõudmist võttis kapten Alan ühendust planeet Maaga ja rääkis kogu tõe ära, miks nad nii kaua ära olid. 1 päeva pärast jõudsid kõik meeskonnaliikmed koos Kosmoselaev 12ga Maale, kus neid tervitati rõõmsalt ning anti mitmeid auhindu uute liikide, taimede ja mineraalide avastamise eest. Ka Kiurile anti auhind kiire tegutsemise eest kriisiolukorras. Kiur jätkab siiani oma elu, kuid tal on kõigile rääkida üks huvitavning ainulaadne jutt planeet Atumarist mis juhtus 13 aastad tagasi