Teema: Võistlused / Kord ühel vihmasel ja tormisel suveööl... TULEMUSED

Minevikumõtted (0)

Kell oli just kümme löönud, kui väljas hakkas tasapisi pimenema. Taevas, mis alles hetk tagasi oli justkui süngete pilvede ikke all olnud, oli nüüd selge ja justkui tagasi oma endises vormis, mis pani mind kahtlema, kas kõik oli ikka juhtunud või olin seda lihtsalt ettekujutanud.
Astusin toauksest välja, et oma mõtetele kinnitust leida, kuid jäin praktiliselt kohe seisma. Õhk oli suveõhtule kohaselt jahe, ent väga lämbe. Mu kurk oli kuiv ja tundus nagu kogu hapnik oleks õhust välja imetud. Hingasin sügavalt sisse ja seadsin oma sammud siiski metsa poole. Tuul viliseb minust mööda ja sasib mu kahvatukollaseid juukseid. Vaikus. Vaatasin enda ees olevat lehtes puud, mis oli oma elutee nii varakult pidanud lõpetama. Ohkasin ja võtsin sellel istet. Raksaki! Metsalagendikul seisev puu murdub ja prantsatab suure mütsuga maha, paisates sellega õhku suure tolmupilve. Köhatasin ja katsin oma silmad. Üks veepiisk potsatas mu otsmikule. Hakkas tibama. Vaatasin lööduna taeva poole ja nägin kuidas üks vahtraleht vaikselt alla liugles, piisad tema lendu kiirendamas. Jooksen, iga sammuga kiiremini. Vihm peksab näkku. Üritan silmi kissitades näha kuhu lähen, kuid suudan ikka läbi tiheda metsasalu joosta, oksad mu põski kriimustamas. Katsun ettevaatlikult oma nägu ja tunnen oma sõrme all veel värskeid sisselõikeid. Vaatan paaniliselt ringi ja üritan koduteed leida.
Läbi raskuste tagasi koju jõudnud, suundun kööki teed tegema, jättes enda järele veenire, mille mu tilkuvad riided ja juuksed olid tekitanud. Värisen, kui oma läbimärgades riietes külma kamina ees istet võtan. Mässisin end hubase kamina ees istudes teki sisse ja lonksasin oma tulikuuma teed. Mõtted tüürisid paratamatult tagasi selle hommiku intsidendile, ma haarasin laualt sulepea ja hakkasin midagi ilustamata kirjutama...

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!