Teema: Võistlused / Meri? Jah, meri! - TULEMUSED

DnD - Perekonna reliikvia jahil (1)

Järgnevas loos on kasutatud tegelasi järjejutust "DnD - Kurja võluri loss" (http://mangukoobas.delfi.ee/id/92/action/story/story_id/64701/)
NB! Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Perekonna reliikvia jahil

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah

Kord viinud üks vähetasuv tööots meie kirju seltskonna kaugetele maadele, kus tihedad ja paksud padrikud, taamal kõrgumas mäed, lumemütsid peas.
See ei olnud paljudele neist väga meeldiv, kuid kuna meie druiidineiu Leyahi parim sõbranna väga ilusasti silmi ripsutades palus, siis ei jäänud midagi muud üle, kui nõustuda ja teekond siiski jalge alla võtta. Mure oli tal siis selline, et perekonna reliikvia oli jäänud viimase reisi käigus ühte kõrtsu kauges linnas. Seltskond palgati kallile ehtele järele minna ning see tagasi tuua.

Esimestel päevadel oli kõigil hea tuju ning retk möödus lõbusalt ning naljaheitvalt. Päevad siiski polnud vennad. Pikad ja igavad hanereas kõndimised, sammud sammude järel, samad näod, eriliste vahejuhtumite puudumine, kõik see hakkas tüütama ja pinda käima.
Kõigele lisaks ei lubanud druiidineiu Leyah jahti ka pidada, kuna tolle metsa loomad olid millegipärast talle eriti südamelähedased. Seetõttu pidid kõik (ajutiselt) taimetoitlasteks hakkama. See ajas draakonisündinu ja haldja eriti vihale. Shamash oli lihasõltlane ning Lonewolfile meeldis rikkalikult erinevaid asju süüa.
Aegajalt, kui kõik puhkasid, läksid paladin ja vibukütt omal sõnul lähivõitlust harjutama. Võib arvata, et nad seda ka siiski tegid, kuna oli kosta kaugenevaid mõõkade tärinat. Mida nad aga tegelikult tegid, kas nad piirdusid vaid lahinguvalmiduse harjutamisega või käisid ka kuskil salaja loomi küttimas ning neid siis kuskil kiirelt küpsetamas, ei tea keegi.

Igav seiklus pole aga siiski igavene. Kui kaugelt paistis juba õige linnakese kuma ja hooned see juhtuski. Äkitselt astus kõige ees sammuv draakonisündinu mingi asja otsa. Sellepeale paiskus tema poole suure vihinaga läbi võsa ilmatuma suur palk. See tabas teda otse rindu ning lennutas tagakõndijatele otsa, nii et need kui doomino klotsid käisid kõik pikali üksteise otsa puntrasse. Kui Shamash uuesti hingata sai, kukkus ta täiega vanduma. Osaliselt sellepärast, et selline tobedus juhtus, osalt sellepärast, et suure tuvastusvõimega kaaslased teda ei hoiatanud.

Äkitselt hakkas nende ümber kostuma mingit mõminat. Seltskond ajas end ägisedes püsti ja võttis sisse kaitsepositsiooni. Nõid Malach tundis ära mõminas loitsimise ning vaevu jõudis hüüatada: "rünnake, nad loitsivad!", kui nende ümber tekkis sinakas läbipaistev kera. Shamash hakkas närviliselt oma kahekäemõõgaga vehkima selle seina suunas, kuid asjatult - mull venis, kuid katki ei läinud. Nad olid täiega lõksus. "No kurat, oli seda nüüd vaja!" vandus draakonisündinu.

Mull kerkis õhku, meie seltskond selle sees. Seiklejad kukkusid üksteise otsa, vaesed Leyah ja Randie ägisesid, kui üritasid välja pugeda suurte kaaslaste alt. Sinakas kera võttis kiirust üles, kui kõrgele taevasse lendas. Draakonisündinu vaatas õudusega kiiresti eemalduvat maapinda ning hakkas oma jubeda häälega lihtsalt röökima. Nõid Malach võttis peast kinni ja surus käed kõrvadele, see karjumine oli nii talumatu. Haldjas oli hämmingus - ta polnud oma pika eluea jooksul midagi sellist kogenud ning see pakkus talle isegi põnevat huvi. Druiidineiu ja vargaplika vahtisid nõutult üksteisele otsa ega osanud midagi teha.

Äkitselt mulli kiirus rauges ning too hakkas ratsutama mööda pilvi. Maapinda polnud ammu näha. Keegi ei tea, kui kaua see kera mööda pilvi kappas, igal juhul tundus see igavikuna. Pilved said äkitselt otsa ja mull kukkus alla.
Seiklejad vahtisid paanikas nende poole kihutavad sinist pinda ning ühinesid Shamashi hirmukarjumisega. Kui nüüd kõrvalt seda vaadata, siis see vaatepilt oli ikka päris naljakas - mingis mullis ukerdavad mingisugused kogud, väiksed, suured, pikad, lühikesed, mõned sabaga, mõned pikkade kõrvadega, kõikidel näod valged, suud lahti ning ühine kisakoor. Noh, vähemalt ükskord oli terve seltskond ühel meelel ning tegid kõik koos ühte ja sama asja.

See sinine pind, mis nendele vastu sööstis, oli imeilus meri. Vaiksed päikese käes sillerdavad lained õõtsusid laisalt, aegajalt lõi mõni kala lupsu, mõnikord sukeldus mõni lind vette saagi järele. Selline rahulik õhkkond valitses seal. Täiesti kontrastne mullis toimuvale, kus röökivad tegelased üritasid üksteise peale ronida. Loomulikult jäi kõige alla suur kohmakas draakonisündinu, siis rahmeldasid omavahel haldjas ja pooldeemon, tüdrukud istusid kuidagi Shamashi jalgade peal, hoidsid kätest kinni ning üritasid üksteist julgustada.

Sinine mull kihutas täiega merre. Kokkupõrge lõi draakonisündinul uuesti hinge kinni. Ja muidugi purustas selle õndsa rahuliku mereidülli, suured võimsad lained läksid igasse ilmakaarde teele. Õnneks mull pidurdus vees iga hetkega ega kihutanud enam sügavikku.
Kui esimesest šokist oldi üle saadud, vahiti ringi. Veealuse elu ilu pani druiidineiu täiega ahhetama. Vilkalt sibavad kalaparved, erinevad molluskid, õõtsuvad taimed - see kõik oli nii kaunis. Ka teised vahtisid lummatuna ringi. Välja arvatud kõige all olev draakonisündinu, kes nägi, kuidas mingi terava ninaga suur kala tema poole kihutab ja kukkus rabelema. Kuna kõik istusid tema peal, siis see eriti ei õnnestunud. Terava ninaga kala ujus täiest jõust vastu Shamashi rinda. Ei tea, kas mull midagi kaitses või mitte, igal juhul karjatas paladin valust, aga midagi hullu õnneks ei juhtunud. Kala jäi kokkupõrkest päris oimetuks ning ujus arusaamatuses ja segaduses eemale. Aga see polnud veel kõik. Kuskilt hõljus välja elektrirai ning üritas kergesti kättelangenud saaki enda omaks saada. Selleks ujus ta mulli juurde ja lasi mõnusaid särinaid sinna suunas. See oli paladinile viimane piisk karikasse, ta kargas üleloomuliku jõuga karjatades üles, nii et teised kõik tema pealt kuhugi puntrasse kukkusid, krahmas ühte kätte kahekäemõõga ja teise kätte sõjahaamri ning hakkas vihast nõretades mulli seina peksma.

Vot ei oska öelda, kas oli põhjustatuna sellest või mitte, igal juhul hakkas sinine kera ülespoole kerkima, kuni lõpuks potsatas veepinnale. Kui kaua nad seal nii hõljusid, ei tea samuti keegi öelda, igal juhul vaiksed lained viisid nad ühe kauni saare randa. Liiva puutudes läks mull klõpsti puruks ja kõik kukkusid vette.
Kuna Shamashi ülikauge esivanem oli tuledraakon, siis selline tegevus oli draakonisündinule eriti jälestusväärne ning koledasti röökides jooksis ta kaldale ning jäi sinna ennast raputama, nagu oleks koerapissiga vannis käinud. Ennast kuivaks saputatuna kukutas Shamash end sinna samasse liiva sisse maha peesitama. Teised jäid rõõmsalt kiljudes merre suplema, mängima ja üksteist pritsima. Üleelatust täiesti kurnatuna tuli Shamashile päikse käes uni peale. Draakonisündinu magas nii sügavalt, et ei ärganud üles ka selle peale, kui lähedal olev krabi ta sõrmest kinni võttis ning üritas teda kuhugi sikutada.

Äkitselt tundis Shamash, et midagi on valesti. Õhk oli kuidagi jahedam, taevas pilvine, päikest ei paistnud ning lained merel kobrutasid süngelt. Ehmunult tõusis ta istukile ja vahtis teisi otsides ringi. Mitte kedagi ei paistnud, ta oli ihuüksi. Shamash silmas taamal kogukaid kive ning märkas mingit liikumist. Ajas end püsti ning sättis end sinna poole teele. Suurte kivide vahele jõudes tabas teda õõvastav ja jube vaatepilt - seal olid tema kaaslased kokku kuhjatud. Nad olid kõik surnud, veri nirises veel kehadel paistvatel puremisjälgedest. Hunniku ümber väänlesid merineitsid, läikivate soomussabade, palja ülakeha ja peas olevate mereadrust pärgadega. Nende suud olid verised ja matsutasid veel viimaseid palu pidusöögist. Äkitselt jäid merineitsid seisma ning pöördusid sisistades Shamashi poole. Draakonisündinu astus sammu tagasi, kuid siis tabas teda valus hoop vastu pead. Shamash kukkus nägu ees vastu liivaranda, silmis lõi korra sädemeid, aga siis läks kõik mustaks.

Kui draakonisündinu silmad lahti tegi, nägi ta, et lebab endiselt liival, mere poolt oli kosta ülejäänud seltskonna mänguhääli - hõikeid, naeru, plätsimist. Shamash ohkas kergendatult - see oli vaid jube uni. Pead veidike pöörates märkas ta suuri kookospähkleid, mida seal varem ei olnud. Paladin sügas kukalt ja mõtles: "hmm... kummaline..." Äkitselt kuskilt ülevalt lendas tema pea suunas järjekordne kookospähkel ja tabas taaskord. Silmist käis sädemeid ning vandudes vaatas ta üles. Märkas kahte pärdikut itsitamas ja teda mõnitamas. Shamash vihastas, haaras oma vägeva sõjahaamri ning hakkas puud raevukalt peksma. Kohkunult hüppasid pärdikud kõrvaloleva puu otsa ja vaatasid, kuidas paladin kukkuvate kookospähklite eest kõrvale hüpleb, kuid aegajalt siiski pihta saab. Nad hakkasid laginal naerma.

Shamashi vihahoo väljaelamise katkestas valukarjatus. Ta pöördus mere poole. Õudused polnud vist läbi saanud... Oli näha rabelemist, mitmeid hai uimi ning tumedamaks muutuvat vett. Draakonisündinu jooksis vee piirile, natuke aega kõhkles, kaalus, sai siis endast võitu ja kahlas vette. Ta nägi ainult vargaplikat kalda poole ujuda vehkimas. Kui too oli peaaegu haardeulatuses, sirutas Shamash oma käe välja, et Randie kiiremini välja tõmmata või kalda suunda tõugata. Suure rabelemise ja kemplemise peale said nad üksteisest kinni ja kahlasid ruttu ranna poole. Äkitselt draakonisündinu koperdas ning kukkus plärtsaki vette. Kui ta end üles ajas, ei olnud aga vargaplikat kuskil enam näha. Paladini vihahoog lahtus ning asendus masenduse, kurbuse, üksinduse ja kaotusvaluga. Ta langes põlvili vette, pööras näo taevasse ja karjus Oscari väärilise karjega täiest kõrist: "EEEEEEEEEEEEEIIIIIIIIIIIIIIIII!!!!!!"

Taevast kostus vastu: "Shamash! Shamash!" Draakonisündinu tundis, kuidas keegi teda raputas. Shamash tegi silmad lahti ning nägi, et vargaplika teda hüüab ja varrukast sikutab. Paladin vahtis segadusse sattununa ringi ning sai siis aru, et oli kõrtsis laua ääres tukkuma jäänud. "Shamash! Kas kõik on korras?" küsis Randie. Paladin vaatas vargaplikale märgade silmadega otsa, võttis tal ümbert kinni ja kallistas tugevasti: "jah, on!"
Randie ägises valust ning üritas haardest vabaneda: "no hästi, hästi, me saime ehte kätte, see oli siin samas, lähme nüüd tagasi!" Shamash vastas: "jah, lähme siis," naeratas ja tõusis püsti.

Tagasiteel pandi tähele, et Shamash on kuidagi eriti sõbralik ja see üllatas meeldivalt ülejäänud seltskonda. Aga siis harjuti ja tunti selle üle head meelt. Hiljem panid siiski kaaslased tähele, et draakonisündinu hoiab merega seotud tööotsadest eemale nagu katkust.

Ja kes ütles, et meri ei muuda kedagi?

Teavita ebasobivast sissekandest!