Draakon Siusepe (4)

Kaugel, kaugel kosmoses planeedil Marss on Tähesära küla. Tähesära külas meeldivad kõigile Gummy kummikommid, seal on kommivabrik, kus valmistatakse ainult neid kummikomme. Tähesära külas elavad draakonid, kes on kõik eri värvi ja tähe kujuliste silmadega. Selles külas on tänav nimega Montgolifer. Sellel tänaval on majad kõik ühe kujuga sellised ovaalsed nagu muna. Montgoliferi tänava lõppus pisikeses kollases majas elan mina Marsidraakon Siusepe. Ma olen üle keha kollane ja hetkel ka roosade täpidega. Need täpid tulid sellest, et sõin liiga palju Gummy kummikomme. Kõik kohad sügelevad, see on nagu tuulerõuged, aga komme tahaks veel ja veel süüa. Mul on ka sõber Susy kes elab mu kõrval majas. Ka tema on oma majaga ühte värvi- punane.
Kuigi mul on kommidest täpid peal, läksime me Susyga ühel ilusal päeval õue mängima. Meil oli nii lõbus, viskasime parasjagu kividega täpsust. Võtsin maast ühe kivi ja viskasin selle vastu purki, mille olime sihtmärgiks püsti pannud. Kui kivi purgiga kokku puutus, hakkas see paisuma. Ja korraga oli kivi paisunud väga suureks siniseks kastiks. Me mõlemad Susyga olime väga üllatunud. Kuidas saab tavaline hall kivi muutuda siniseks kastiks. Jõllitasime tükk aega üksisilmi kasti, lõpuks me avasime selle. Uudishimu oli nii suur, aga väike hirm oli ka, ei või ju iial teada mis säärases imekastis olla võiks. Kast oli nüüd lahti ja meie silme ees oli helesinine särav kristallkuul. Susy võtis selle oma kätte ja kast haihtus ei tea kuhu, sellest oli jälle saanud väike hall kivi. Mängisime selle sama kiviga, aga midagi erilist ei juhtunud. Õhtul viisin kristallkuuli enda koju, asetasin selle öökapi peale.
Nädalad läksid, õhtuti vaatasin alati oma kristallkuuli, see tõi mulle rahuliku une. Sellest ajast peale kui seda õhtuti vaatama hakkasin, ei ole ma näinud ühtegi koledat unenägu. Ühel päeval märkasin, et kuuli sisse on auk tulnud.Võtsin selle kätte, mu nimetis sõrm mahtus täpselt aku. Järsku, aga ei mahtunud enam, auku polnudki. Kuul kukkus mu sõrmede vahelt kildudeks ja sellest hajus välja suur helesinine tolmupilv. Mu keha sügeles kommipunnidest veel rohkem, see otse kui kihises. Köhatasin korra ja suust tuli tuleleek. Mulle olid kasvanud suured rohelised tiivad. Minust oli saanud suur tuldpurskav draakon. Olin sellest ammu unistanud, kõik teised draakonid ütlesid alati, et sellised asjad on vaid muinasjutudes. Mõte, et mina Siusepe olen võimas draakon, tundus uskumatu ja põnev. Pidin ennast kohe susyle näitama. Läksin kähku tema juurde ja ilma koputamatagi jooksin ta majja. Susy oli elutoas ja kastis lilli. „Susy, ma tulin sulle külla, mina Siusepe!“ hüüdsin ma. Mu sõber pööras ringi ja üllatusest valas endale kogematta kastekannust vett peale. „Sina...kuidas...millal...miks, mina...appi, ma kallasin endale mürgise väetisega vett peale!“ kogeles ta „ Oi, appi, ma toon esmaabi karbi, oota veidi,“ ütlesin ma. See väetis on draakonitele väga ohtlik, aga taimedel võtab ilma selleta kasvamine palju rohkem aega. Otsisin päris kaua aega ravimikarpi, aga ei leidnud seda ikkagi üles. „No kus see on, mis siis saab kui ma seda ei leia, “ mõtlesin ma. Aga järsku nagu minu mõtte jõul ilmus see välja. „Kuidas...see,“ aga rohkem polnud mul imestamiseks aega. Sööstsin välk kiirelt esmaabi karp käes Susy juurde. Ravisin ta kähku terveks, need olid nagu võlu ravimid. Pärast rääkisin telle kuidas minust sai selline vägev lohe, nüüd olid mul ka mõttejõu võluvõimed. Susy oli väga üllatunud. Oli juba õhtu ja ma läksin oma koju magama. Küll see päev läks kiiresti, see oli täis salapära ja maagiat. Oh, kui tore oli. Järgmisel hommikul kutsus Susy mind oma uhiuue mega-pinokliga Maakera vaatama. See oli tõesti mega-pinokel, ega sellega muidu nii kaugele ei näeks. Imetlesime kaua seda imekaunist planeeti. „Mulle tuli mõte, me võiksime Maale minna, ma ju rääkisin sulle oma võluvõimetest. Ma võiksin proovida,“ rääkisin ma Susyle. Samal ajal mõtlesin, et tahan olla Planeedil Maa. Susy ei jõudnudki midagi öelda, kui mina juba Marsi kohal hõljusin. Nüüd lendlesin ma juba Maa poole. Lehvitasin tiibu ja mu kiirus läks suuremaks. Väga ruttu, olin juba Maal, ühe kirikutorni otsas. Vaatasin ringi ja nägin, et üks lennuk hakkab alla kukkuma. Selle all maapinnal olid inimesed, nad ei saanud midagi teha. Kõik olid väga kurvad. Tundsin, et pean õnnetuse ära hoidma ja suudan seda. Lendasingi selle juurde, see oli reisilennuk. Lasin lennukil oma tiibadele langeda, mul oli kuidagi nii palju jõudu. See oli nii võimas tunne. Panin lennuki maapinnale. Mitte keegi ega miski ei saanud viga. Lennuõnnetust pealt vaadnud inimesed jooksid lennuki juurde, kõik olid mind nähes väga ehmunud. Nemad ei olnud draakoneid vist kunagi näinud. Meile marsil õpetatakse küll, et maal on ka elu ja seal on kõiksugu asju ja inimesed, loomad, linnud ja palju muud. Vastupidiselt minu ootustele hakkasid inimesed mind kividega loopima ja karjusid: „Sina, lohe mida sa tuled siia meie inimesi tapma!“ Nad arvasid, et mina põhjustasin õnnetuse. Ma proovisin seletada, aga keegi ei uskunud mind. Oi kui sant mul olla oli, ma mõtlesin, et pidi see ometi juhtuma. Lootsin juba, et mu võlu jõud aitab, aga järelikult ei saa sellega aega tagasi keerata.
Umbes veerand tundi Maa aja järgi olid inimesed minuga riielnud. Siis aga hakkasid need inimesed kes lennukis sees olid olnud rääkima mis päriselt juhtus. Ja kõigile hakkasin ma meeldima, kõik kiidsid mind ja hüüdsid: „ Elagu, draakon elagu!“ Ma rääkisi neile, et mu nimi on Siusepe ja kust ja kuidas ma Maale sattusin. Nemad rääkisid mulle aga, et nad on draakonitest ainult raamatutest lugenud ja filmidest näinud. Keegi ei olnud enne uskunud, et minusugused draakonid olemas on.
Samal ajal Tähesära külas otsis Susy mind. Ta otsis igalt poolt ja oli juba lootust kaotamas.
Mulle tuli ta meelde ja ma soovisin, et ka tema oleks siin. Nüüd oli mu parim sõber juba siin ja rääkis inimestega. Me kõik saime väga headeks sõpradeks. Meie Susyga olime tervelt kuu aega inimeste, loomade, lindude ja igasuguste asjade juures planeedil Maa. Meil oli väga lõbus. Me rääkisime inimestele Gummy kummikommidest, Susyl oli juhuslikult üks pakk kaasas ja ta pakkus neid inimestele maitsta. Kõigile meeldisid need ja me leppisime kokku, et hakkame neid Marsilt inimestele iga, Maa aja järgi- kuu saatma. Lõpuks tuli meil, aga kodu igatsus ja me lendlesime kaugele, kaugele kosmosesse, Marsile, Tähesära külla. See seiklus jääb mulle alatiseks meelde ja võibolla tuleme Susyga kunagi inimestele veel külla.

Autori kommentaar »