Teema: Võistlused / Kui mina oleksin draakon ... - LÕPPENUD!

Draakonite jumalanna (0)

hetkeks!...kuulsin ma prõksumist, mis eemalt kostus. minu suur kollane silm uuris koobast. korraks ma rahunesin ning jäin uuesti magama. RAKS!!! käis vägagi tugevalt ning ma tegin ootamatu möirge nii et terve mu hiiglaslik koobas kajas. läksin välja uurima, et kes mind sellistel hilistel öö tundidel segab, aga näha polnud kedagi. külm kuu valgus pani mu punased soomused õrnalt läikima. huntide ulgumise saatel jäin ma uuesti unele...
möire! kõrguslik ning tugev, tundsin hetkeks kuidas tulised keeled mind näpistasid. ma avasin vaikselt silmad ning nägin kuidas mu ees seisis draakonite jumalanna!!! tema uhke ja kuldne soomusnahk näitas tema kõrguslikust. tema kuldsed silmad, mis sarnasesid minu omadele täitusid pisaratega. tema pisarad olid ohtlikud sest kuninglikel draakonitel jookseb vee asemel elavat hõbedat. ta vaatas mulle otsa ning kummardas mu ees. imestusest pimesdunult sulgesin ma korraks kõvasti silmad ning sülgasin oma soomustele tuld et aru saada, ega see uni pole. minu silmad ei petnud, jumalanna tõesti kummardas mu ees. minu tulitavad ning valusad soomused panid mind niuksuma kuid mu haavad paranesid kui jumalanna oma hingeõhu sinna peale õhkas. ta heitis pikali ning ma märkasin, kuidas jumalanna külg oli tugevalt vigastatud. sattusin paanikasse ega osanud midagi teha. kuninganna vaatas mulle otsa ning naeratas öeldes: "Joo mu verd ning jäta mind kuuvalge kätte, see purustab mu soomusrüü ning ma saan vabaks. sinust saab aga uus jumalanna." ma ei suutnud oma tundeid ühe hetkega ära seletada sest neid oli nii tohutult palju. tundsin rõõmu, kuid samas ka kuninganna surma üle kurbust.
ma jõin kuninganna verd ning jäin siis koos jumalannaga koopasuu ette täiskuud ootama. hundid ulgusid ning tahtsid vere lõhna peale jumalannat nahka pista, kuid oma saba ja tulega ma ajasin nad eemale. oli südaöö kuninganna naeratas pehmelt ning noogutas mulle tänavalt. täiskuu tõusis aeglaselt mäe tagant kuni paistis tervenisti kuninganna peale. ootamatult käis peen plahvatus. tema soomustest said miljonid kulla tükikesed mis lõpuks õrna kuldse uduna ümber tema keereldes liuglesid. kuninganna lamas maas, tema lohe kehast oli saanud inimese sarnane kujutis. tema läbipaistev keha ja seda kattev valge rüü sädelesid ja ta õrnkuldsed juuksed lehvisid tuule käes. kuninganna oli õnnelik ning naeratas mulle, ta tuli mu juurde ja embas mind. tundsin ainult rahulikku soojust ning tema puhtust mille ta minusse üle valas. kuninganna sulges silmad ning liugles koos kuldse uduga eemale kuu poole.

Teavita ebasobivast sissekandest!