Gertrud (7)

"Gertrud ! Sina ! "
Gertrud ei tee väljagi. Ta ainult vaatab unistava pilguga maa poole. Meelis hüüab uuesti : "Gets, see olen mina Meelis ! "
Gertrud ärkab oma unistustest. "Meelis,kas sa oled kunagi maa peal käinud ? Mina ei ole. Ja sellepärast tahaksin ma sinna minna. Just täna õhtul kui süüdatakse jaanituled. Mina läheksin metsa ja keegi ei märkaks mind. Meelis,kas sa aitad mind ?"
Poiss jääb mõttesse. Natukese aja pärast lausub ta:" Olgu. Aga sa ju ikka tead , et täna õhtul tuleb selleks ette võtta kohutav protseduur mida meie armastame kutsuda säàskede rünnakuks ? "
"Jah,Muidugi,"vastas Gertrud ,"mul on juba kõik tarvilik olemas."
Meelis hakkas laulma :" tänna tänna sääsenaise. Aita ingel maa pääle. Kaema Jaani lõkke alla. Kaasas sõnajala õis."
Järsku hakkas Gertrudi ümber tiirlema palju sääski,kes pinisesid aina kõvemini.
Ja korraga oli kuldkollaste juuste ja safiirsiniste silmadega inglitüdruk keset metsa. Ihuüksi. Inimeste maailmas.