Jaanisääsed (11)

Oli üks hommik, varajane, tõusva päikesega, mis piilus pilvepiiri tagant - küll vihmane - kuid väga ilus hommik, õrnad kastepiisad tilkusid sõnajalalehtedelt alla, kui Eeva neid oma õblukese käega puudutas. See ilu, see õhk, see loodus - kõik oli Jaanipäevaks täiuslik. Küla Teataja, nende ajaleht oli lubanud hommikul väikest vihmasadu, ilusat, väikeste vihmapiiskade ja päikesega vihmasadu, mis praegu oli tõeks saanud ja tilgad langesid tilk-tilk-tilk Eeva jopele. Õhtul see-eest peaks vihm oma jonni jätma ja Jaanilõkkele pidi kuumust lisama lõõskav päike, ning Tuul - see suure keebiga Tuul - ajab juba päeval pilved laiali. Täiuslik.
Õhtu oli käes. Eeva oli juba ammu oma jalutuskäigult metsast naasnud, nähes märja kasukaga rebast, kes Jaanipäevasöögiks jänest taga ajas ja ta silmas ka mäkra oma pesas. Nüüd istus ta oma vanematega lõkkekoha ääres, linnast eemal, ümber veiniklaaside kõlksumine ja inimeste jutt, linnakära polnud kusagil. Kell oli juba kaksteist öösel, ja kohe pidi süüdatama Jaanituli. Eeval oli paks ja soe tekk ümber, kuna oli juba külm: lubatud päike loojus ja viimsed kiired särasid õrnalt õõtsuva tiigi peal. Ja järsku, ilmus kuskilt üks sääsk ja hakkas Eevaga rääkima: "No-pzzz-kassugulased-pzzzz-minusugulased-pzzz-onjubaseganud-pzzz?" ta pinises ja sirises. "Ei-pzzz-eioleveel-aga-pzzz-maloodanet-pzzz-saameverd-pzzzpzz." pinises ta sääsele vastu. Järgmisel hetkel oli sääsk kadunud ja ta ees säras Jaanilõke, millesse oli Eeva viskanud oma vana märkmiku, seal olid roosipõõsa oksad, nad olid seda vanaemaga roosilõkkeks kutsunud ja kõige tipus oli isa meisterdatud pärg, mida ta kutsus õnnepärjaks. Aga müstiline sääsk oli kadunud ja kõik oli nagu enne. Ainult eemal kihas midagi, maja juures, pääsukeste pesa juures oli midagi lahti, sealt kostus pinisemist, kõva pinisemist, pääsukesed lendasid ja ka kõik teised linnud lendasid eemale. Järsku vaatasid kõik inimesed - ema,isa,mamma,papa,vanapapa ja võõrmamma sinnapoole. Selgus, et see oli hiiglaslik sääseparv, mis kavatses seda seltskonda Jaanitule ääres rünnata. Algselt arvas Eeva, et nad nagunii lõkke lähedale ei tule, palav oli, Eevagi oli teki ümbert visand ja lasknud oma kuldpruunid juuksed õrnas Jaanituules lendu. Aga sääsed, need sindrid tulid aina lähemale. Esimese patsu tegi mamma ja siis kõlasid juba igal pool sääskede mahalöömise plaksud, aina pats-pats-pats, ka Eeva ühines, kuna igaltpoolt torkisid teda väikesed nõelad. Ainult vanapapa ei teinud midagi. Ta ainult istus ja mõtles pingsalt. Siis püüdis ta ühe sääse täpselt näppude vahele ja hüüdis: "Ärge tehke," see kõlas kahiseva häälega, vanapapa oli ju juba 85! "Need on ju Jaanisääsed, püha taevas!" ja ta puhkes naerma. Ainult Eeva, see noor, 10 aastane Eeva, ei saanud aru. "Kes on Jaanisääsed?" küsis ta, endal juhm nägu peas. Aga keegi ei kuulnud teda. "Jaanisääsed," sosistas ema talle kõrva, tema kuuleb ja näeb alati kõike, mida Eeva teeb. "On väikesed olendid, kes tahavad meile Jaanirõõmu süstida. Nad torkavad nagu päris sääsedki, ainult et ei teki kuplasid, vaid sa saad Jaanirõõmu. Sellepärast kõik naeravadki. Ja nüüd tundis ka Eeva seda kihelust, niiet kõik naersid nüüd arusaavalt koos. Tõusid esimesed kuukiired, päike vajus naeru saatel aina madalamale ja madalamale, võttes endaga valguse, kuid see ei lugenud: Jaanisääsed hoidsid tuju üleval. Kell oli juba 1,2,3 ja siis neli. Magama mindi alles kell kuus ja üles tõusis Eeva kell 1. Hommikusöögiks oli kala, mille papa oli juba vara hommikul püüdnud. Vanainimestel pole und ega ka unetablette. Aga kõigile kuulub Jaanipäev, selle ilu, selle valu, ja selle loo juures - Jaanisääsed.

Autori kommentaar »