Tolmumaa^^ (13)

Hey Hoo! Minu nimi on Ewu XVI ja ma olen Lakopostile võrratu valit.seja. See on mõnus riik. Ei, riik on vale sõna, pigem maa või maailmajagu või siis maailm. Aga minu maailm on suurim! Maailma suurim maailm! Aga see selleks ... M i n a olen selle jumalik kunn, kes veedab suurema osa ajast tüütuid sissetungijaid ja parasiite eemaldades. Aga ma ei väida, et immigrandid halvad oleksid, Mulle lihtsalt ei meeldi, kui nad koos tõrvikute ja labidatega sissekäigu ette ilmuvad.
Millised nad on? Ah...sellised tavalised, väikesed. Teate vast ise, millised parasiidid ja nälkjad on. Noh, ja ma ei salli neid silmaotsastki. Nad on meie vaenlased. Üsna tüütud nad igastahes on. Mis parata.
Ah et kus Lakopostile asub? Hmm..ma olen ise ka selle üle pikalt mõtelnud aga ise ei julge järele vaadata. Voodialune Tolmumaa pole just kõige suurem turismipiirkond aga sinna satub nii mõnigi tolmukübe, kes kritiseerib meie niiskustaset ja tsiviliseeritust. Niiet järelikult elan oma kuningliku perekonnaga (millesse kuulun vaid mina ja minu koduloom) voodi all. Ise ma ei tea, mis see voodi omast arust on ja kui aus olla ei tahagi teada. Tean vaid seda, et üle piiri minnes ehk siis välja valguse kätte, ei tulda kunagi enam tagasi. Jaa see on vist ka põhjuseks, miks me midagi eriti välismaast ei tea. Meie naaber on Arvutitolmumaa aga nad on suhteliselt halvas tujus (nad on ka peamised parasiidid ja lestad)
Meie vaenlased? Noh, neid on palju. Üks nendest on see möirgav suur londiga kollane loom, kes sööb Minu riigi elanikke, kui nad üle piiri astuvad. Paljud kutsuvad teda Imejaks või Tolm-imejaks aga ma täpselt ei oska üteldagi. Imeja ründab meid iga laupäev ning selleks ajaks on kogu Mu riigi elanikkond kogunenud voodialuse kaugeimasse nurka. JA teine vaenlane on tuul. Liikuv õhk. Ta tekitab Minu riiki sattudes palju segadust, lennutab tolmukübemerahvast siia-sinna ja pärast ei jõua nad enam lennatud teed tagasi kõndida.

Ma elan oma kodulooma Tolmiga hiiglasliku ja kauni püha Tolmumaa pealinna Lakopostile keskuses, mis on ka suurim turistide magnet. Ah et mida seal vaadata? Noh...tolmu ja niiskust ja tolmurulle ja hiiri...kõike on seal näha mida üks turist näha soovib. Peaaegu. Aga minu riigis on külm, pime ja alati tolmunae. Mõnna!
Kes on Tolmi? Ta on üks tolmurull, kelle leidsin kodutuna ringi jõlkumas. Puhast tõugu tolmurull. Ausõna!
Nii palju ma siis tutvustasin oma elust aga see oli alles algus. Nimelt räägin nüüd, kuidas ma tüdinesin sellest pimedast urkast voodi all ning välja tahtsin.
Ja nii ma siis tegingi. Võtsin Tolmi sülle ning asusin teele.
Kuna mu maja ümber olid valvurid siis pidin leidma mõjuva põhjuse nende ümberveenmiseks, sest vastasel juhul oleksid nad mulle järgnenud. MA tahtsin salaja lahkuda. Milleks kaasa võtta soovimatuid turvamehi?!
Aga ma sain minema ja uskuge või mitte – ma ei saanud hakkama! Rahvas järgnes mulle sest nende meelest on põnev nähtus et nende kunn ringi jalutab. Pagan.
Ma jooksin nende eest ära ja se ajas rahva segadusse, mis viis selleni, et nad mulle rõõmsalt järele tormasid. Kui viimaks piirini jõudsin rahvas peatus, sest oli laupäev, mis toob kaasa hirmu.
Valgus, mis peegeldus siledalt põrandalt, pimestas mind ja ma astusin ise aru saamata turvalisest kodust välja. Ees oli beež võsa. Olen kuulnud, et seda kutsutakse vaibaks aga ma ei tea, kuhu langeb selle sõna juures rõhk. Kas hääldada seda vaibaaa või vaiiiba või siis hoopis vaaaiba. Mida iganes.
Võib-olla polnudki see kõige parem idee, sest üsna pea kuulsin müdinat, mis tähendas Imeja tulekut. No siis hakkasin küll kartma nii mis kole. Tolmi rabeles mu haardest vabaks ning pani jookuga minema. Tormasin tuhatnelja lagendikult minema talle järele, kuid vaiba kummalised pehmed lõngataolised narmendavad silmused ulatusid mulle kaelani ning kaotasin peagi suunataju. Ning müra aina lähenes. Kükitasin. Äkki ta mind ei märka? Kuid müra, mis pidevalt jõnksatas, aina tugevnes ja ma ei jõudnud silmigi pilgutada kui juba pimeduses olin. Kõik oli kottpime. Absoluutselt mittekuimidagi polnud näha. Sügasin pead, sest see ei tähendanud head. Teadsin ju isegi, et kõik, kes välja satuvad imetakse sisse ja nad ei tule enam mitte kunagi tagasi. Jah, see väide ajas mul kananaha ihule. Komberdasin mööda pehmet ebaühtlast pinda edasi, kui põrkasin kokku pehme seinaga. Kukkusin ümber ja vajusin aina sügavamale põhja.
MA ei tea kui kaua ma seal pimeduses ootasin, kuid ühtäkki see paik värises ja õikus ning mõne aja pärast märkasin valgust. Vahtisin üles, kuis kõik oli sinine. Täiesti lasuurne ja mul hakkas hirm. Siis see koht, kus olin, kallutati ning ma lendasin kogu selle prahiga, mille seas kükitasin, välja. Ma kukkusin karjudes üle viie minuti. Ma nägin korraga nii rohelist kui sinist värvi ja see ajas mu öökima. Ma prantsatasin vastu elastset rohelist jublat, mis oli nagu pikk pastakas. Pastakad satuvad tihti Minu maale ja me kasutame neid tavaliselt lipuvarrastena või sildadena. Aga see roheline siin oli pehme ja külm ning liikus tuule saatel jõnksatustega. Klammerdusin elu eest selle külge, kuid pind oli kleepuv ja libe ja ma kukkusin kiljudes vastu kõva pudedat pinda, mida oli esmapilgul igal pool. Tõusin pead katsudes ringi. Kõikjal olid sarnased rohelised pastakataolised rohelised asjandused ja nende peal oli libe ollus. Nõrk valgus paistis läbi selle roheluse ning kui üles vaatasin nägin sinist lage...ei, taevas. Jah, selle nimi oli taevas. Sinine taevas. MA olin kuulnud ka pilvedest aga ma ei teagi millised need välja näevad. Mõni ütles, et nad näevad väja nagu pehmed valged lambad aga see tekitab uue küsimuse: mis asjad on lambad? Aga Tolmumaa ajakirjas (mul tellitud otsekorraldusega. Saab odavamalt) oli kirjas, et pilved on nagu suured tolmurullid, ainult et dresseeritud, puhtad ja neil on vaba voli ringi lennata.
Jahmunult vaatasin ring kuid ma ei näinud muud, kui kõrte vahelt pesitsevat pimedust ja kõhedust ja kuna ma polnud kunagi päikest näinud ja valgusega eriti kokku puutunud, hakkas mul üsna pea palav.
Mu kõrvad tabasid värisemist. Nagu maavärin, mis meenutas mulle korda, mil voodilt padi alla kukkus ja Minu riiki maavärin tabas. Aga see värisemine oli lähemal, tugevam, justkui...justkui oleks keegi maa all. Kargasin hüpeldes eemale, kui maa minu jalge alt lahti murenes ja välja ilmus suur vortsitaoline roosa ollus. Karjatasin ning jooksin tuhatnelja mõttetusse tühjusesse. Vorst järgnes mulle ning jälgis mind oma suurte silmadega. Ta oli pikem kui olin arvata osanud.
„Õu, kuhu sa jooksed?“ küsis ta minult ning peitsin end samal hetkel kõrre taha peitu. Abi sellest polnud.
„K e s s a o l e d ?!“ küsisin värisedes.
„MA olen Nikopensius, selle kandi ametlik maaliin. Tuled peale?“
„Mis asi sa oled?“
„Vihmauss olen.“ Ütles vorst. „Hüppa peale, ma viin su linna.“
„kuhu?“ küsisin. Huvitav, mis murdes nad räägivad.
„Linna. Kuule, kust sa pärit oled? Kuu pealt?“
„Eih, Voodialusest Tolmumaast. MA olen kunn.“ Sõnasin uhkelt. Nikopensius kõrgus minu kohal ning see tekitas kõhedust. Minu julgus kadus hetkega.
„Minu teadmist mööd istuvad kunnid troonidel.“
„Seda ma teengi.“ Ütlesin. Vorst kissitas silmi.

„Istu mulle peale. Viin su linna.“ Ütled vihmauss ning püüdsin „bussi“ peale ronida, mis muutus natuke problemaatiliseks, sest ta oli limane.
„Järgmine peatus - Lillekanali.“ Tähendas uss ning hakkasime sujuvalt liikuma. ME väljusime mõne aja pärast tihedast üksluisest kõrrekogust ja olime üsna varsti – nagu Nikopensius ütles – teelehtede ja ristikheina seas. Vihmauss rääkis mulle vapustavast Lilletolmumaast, mis pidi hästi lõhnama. Esmamuljel tabas mind võililleväljasid nähes šokk, sest kõik oli nii kollane ja lõhnas vastikult magusalt. Oleksin äärepealt öökima hakanud.
Nikopensius lasi mu jaamas maha. Kusjuures, jaamaks oli tolmukübemete jaoks hiiglaslik punane telliskivi. Ronisin selle otsa ning sain imelilusa vaatepildi osalise.ks. Kaugel eemal oli üks kummalist kuju tuhmrohekas tellis, millel olid klaasist ruudud seintes. Seda kutsuti „majaks“. Mul tekkis küsimus kus minu maailm asub. Minu suur maailm. Kuhu see kadus?

Kui ma neid võililli vaatasin, märkasin nende otsas kübemeid, kes päikese käes päevitasid. Siblisin sinnapoole, kuid kaua ei pidanud ma vastu – päike kõrvetas ja tuul puhus nii tugevasti, et ma õhku tõusin. Krabasin kõrtest kinni ning lehvisin nendega ühes taktis. Minu kiljumist-karjumist pani tähele mööda lendav pääsuliblikas, kes pakkus sõbralikult küüti. Haarasin ta tundlast ning upitasin end ta peale. Kaua ma temast kinni hoida ei jaksanud ning lendasin uperkuuti tiigi poole. Haarasin langevast kortsulisest lehest kinni ning lendasin vastu veepinda. Hingeldasin. Õhuke veepind kandis seda lehte millel olin vaikselt edasi. Ühel hetkel märkasin ringi ujuvaid kuldkalu. Kui nad mu ära söövad on kõik läbi. Aerutasin leitud võililleseemnega aina edasi kuni kaldani, kus tabas mind uus üllatus – kass. Ta ei pannud mind küll tähele kuid oleks mulle see eest peaaegu peale astunud. Klammerdusin ta käpakarvade külge ning ratsutasin ta peal. Ta uuris küll pikka aega veepinda ja põhjas ujuvaid kalu, kuid siis sammus ta edasi kuni nende hiiglaslike taimedeni, mis olid mitukümmendtuhat korda suuremad ku need võililled ja rohttaimed, mida näinud olin. Nikopensius mainis, et need on puud. Aga neid oli korraga nii palju, et ma ei suutnud seda uskuda. Kass astus ootamatult niiskele pinnasele ning kukkusin selle tagajärjel vette. Siplesin kuivale ja püüdsin ronida kuidagiviisi päikese kätte et end ära kuivatada. Olin just seda saavutanud, kui keegi hirmsa kiirusega minu kohalt mööda jsööstis. See oli kassisarnane loom, keda olin samuti näinud. Kassi teadsin, kuna selliseid olen näinud mu riiki sisse tungimas. Kuid see suur, kes just mööda ruttas, oli must ja karvasem. Koer, ma arvan. Või mutateerunud kass. Ka see võib olla.
Tugev tuuleiil viis mu kõrgele üles ning krabasin ettejuhtuvast oksast kinni. Mul vedas, see oli tugev oks ega murdunud, vaid kõikus puhangute käes. Ma kukkusin mudasse. Sellest välja saada oli keeruline, kuid mind aitas üks väike punakas vorst, kes ütles, et on kartuliuss. Mida iganes. Tema abiga sain ma kuivale ning ta juhatas mu mööda pikka rohelust nende kollaste asjanduste juurde, mida kutsuti võililledeks. Mulle nad ei meeldinud. Nad lõhnasid kuidagi...kuidagi magusalt. Sama magusalt nagu need kommid, mis Minu maailma vahest sattunud on. Ja siis ma nägin seda – see oli sügav punane, ümar ja oli takerdunud mingi pika nööriga oksa külge, mis maas lebas. See asi tundus olevat sulgkerge ja täis õhku. Kartuli-vorstikest tänades läksin ma edasi selle asjanduse poole, mis õõtsus siia-sinna ja krigises kui vastu kõrsi põrkus. Võtsin selle jämeda nööri, mis oli klammerdunud oksakese ülge ning vabastasin ümara olevuse. Kuid ma ei jõudnud nööri lahtigi lasta, kui pallilaadne asi mu õhku kaasa tõmbas.Kiljusin nii kuis suutsin. See viis mu kõrgele taevasse, siis aga jälle vajus madalamale. Mul hakkas paha. Tuuleiil tõmbas minu ja punase asjanduse hiiglasliku kuubiku kohale, milles elasid kahejalgsed pikad elukad, keda olen ka oma maad ründamas näinud. Kui olime maapinnale piisavalt lähedal, haaras keegi sellest nöörist ning üsna pea olin ma selle kuubiku, mida nemad kutsuvad majaks, sees. Ma kukkusin maha ning püüdsin gigantsete elukate jalgade alla mitte jääda. Ise otsisin meeleheitlikult pelgupaika. Kuid siis avastasin ma midagi üllatavalt – minu riik asus kohe üsna lähedal. Jooksin selle poole, läbisin karvast džunglit ja kallistasin koju jõudes kõiki elanik.ke, kes mulle ette juhtusid. Kallistasin ka Tolmit, oma puhast tõugu tolmurulli, keda juba igatsema hakkasin.


Minu maailm ei olegi suur. Minu maailm, minu riik on üks pisike osa tervest Tolmumaast. Väike pusletükk tervet tolmlaste tsivilisatsioonist. Mitte minu, vaid MEIE maailm on suur.

Autori kommentaar »