Liblikapärl (6)

Seisan kõrgel kaljuserval. Siit näeb kõike. Ei, ärge arvake, et ma igatsen surma, et ma istun siin ja vaatan merele. Kusagil seal on teised inimesed. Kusagil seal kaugel, vahest ma ei kohtagi neid kunagi, sest mina olen ju siin.

Minu selja taha on jäänud kõrge kindlus. See on üks kaunemaid, mida sa eales näha võid. See pole selline nagu paljudes muinasjuttudes, vaid täiuslik peegeldus sinu mõtetest. Igaüks näeb seda veidi teisiti, sest see on ehitatud klaasist, mis on peegelsile ja mida on lihvinud vesi. See on minu kodu.

Vahest mõtlete, et kuidas see üldse võimalik on, et mina sellises lossis elan. Mina, kes ma olen räbalais ja kellel on peaaegu kõigest ükskõik. Mina olen printsess. Selle riigi pärijanna ja va#!?!#eja. Te ei pruugi seda uskuda, kuid minu va#!?!#eda ei ole mitte inimesed või loomad, isegi mitte taimed. Minu riik pole nii suur.

Mul on ainult ema ja isa. Kui nad kunagi surevad, siis vahest tuleb kusagilt kaugelt prints pisikeses paadis ja jääb minuga. Minu vanemad on juba vanad ja praegu va#!?!#en mina meie kuningriiki, meie kindlust. Vahest arvate, et meil ei ole varandust, kuna me kanname vaid räbalaid. Eksite!

Minu kodus on kõik kapid, riiulid, kirstud täis teadmisi. Ei, mitte igasuguseid teadmisi, vaid neid kõige erilisemaid. Neid, millest inimkonnal aimugi ei ole ja nii see peabki jääma. Las nad vaevavad oma pead sellega, mida nad selga panevad või sellega, mis jalanõud nende riietusega sobivad! Sellega, kas nende esimene kohting läheb hästi või kas nad on piisavalt head. Need kõik on tähtsusetud selle kõrval, mis meie teada on.

Kindluse ümber on suur ala, mis on kaetud metsade ja liivaga. Liivast edasi algab lõputu meri. Ükski puu ega liivatera ei kuulu meile. See on vaba maa, me tohime seal käia, aga me ei tohi pidada seda enda omaks. Kui ma käin mõnikord metsade vahel jalutamas, siis ainsad olevused, keda ma kohtan on liblikad. Nad lendavad vabalt ja on kui mõtete kandjad. Ilmselgelt võib neid pidada selle maavalduse omanikeks, kuid nad ei ole vastu kellelegi, kes seal käia soovib.

Muidugi, elu siin on palju rahulikum kui minu kindluses. Ma mäletan veel selgelt, kuidas ükskord tuli mees, kes tahtis kõike hävitada. Olin tol hetkel veel vaid kuuene, kuid juba ma mõistsin. Kui ta käis mööda meie klaastube ringi, siis ma tormasin talle otse sülle ja küsisin nuttes: "Härra, miks sa tulid meie lossi, minu koju rauast kingadega?" Peksin teda vihaselt, kuni ta hajus uttu. Ma ei tea, kuidas või miks ta sinna tuli, kuid ta hävitas lossi parema tiiva, kus asusid minu tuba ja muusi#!?!#mber.

Ma loodan, et midagi sellist ei juhtu enam eal. Liblikad üritasid küll riiki parandada, kuid edutult. Kõige kaunim liblikas on praegu minu kõrval. Ta lendleb tormituule käes, justkui oleks seal kerge olla. Märkan merel pisikest paati, mis meeleheitlikult üritab kaldale jõuda. Tean juba ette, mida liblikas öelda tahab.

Olen ainuke inimene riigis. Ema ja isa on surnud. Peig tuleb, et ma ei läheks üksinduses hulluks. Inimene vajab inimest. Ka mina pole erand. Käsi südamel annan tõotuse, mida tean peast. Mind on terve elu selleks ette valmistatud. Tõotan, et olen kuningakoja vääriline, tõotan armastada oma peigu ja armastada oma last nagu minu vanemad armastasid mind. Et meie kindlus, Liblikapärl, ei laguneks hooletusest.

Autori kommentaar »