Mandlandia (11)

Mandlandia - see on riik, kus ma elan. Ma ei ole seal päris tavaline kodanik nagu arvata võib. Esiteks olen ma seal riigis tähtis tegelane - ma juhin seda riiki koos oma kahe sõbraga. Mandli ja MaMMuga. See teebki sellest riigist Mandlandia. Teiseks ei näe ma üldse välja nagu riigi tavalised asukad. Enamik riigi elanikkonnast on väiksed umbes kahe tolli pikkused - parema sõna puudumisel - inimesed. Mina, aga olen pikka kasvu nendega võrreldes.

Raske uskuda seda juttu? Ma jutustan, siis natuke riigi tekkeloost. 300 aastat tagasi elasin ma ühes väikeses külas Tartu lähedal koos oma kahe sõbraga. Kõik oli ideaalne kuni ühel päeval puhkes tugev torm, mis kandis mind ja mu sõbrad kaugele minema. Me lendlesime mitu ööpäeva kuni maandusime ühte suurde veekokku. Kaugel silmapiiril silmasime ühte tumedat laiku, mis köitis meie uudishimu. Lähemale ujudes sai selgeks, et see oli saar - vähemalt me arvasime niimoodi.
Maale jõudes tervitasid meid sajad väiksed eri värvi inimesed, kes palusid meid riigi juhtideks. Ühisel otsustusel nõustusime ettepanekuga.

Üks neist, kelle nimi oli Kik, saatis meid ühe hiiglasliku majani, kus ta palus meil end sisse seada. Seda me tegimegi. Nii sündis see riik.

Selle saare maastik on hästi kena. Alguses muretsesime veidi toidu pärast, aga Kik näitas meile hiiglaslike viljapuuaedu ja šokolaadi jõge.
Tagasi maastikujuurde. Saarekese kirdeosas asub väike liivane rand. See on koht, kus me oma vabaaega veedame. Lisaks suurepärasele ujumisvõimalusele asub seal ka mäekoobas, kus on lahe ronida, veel saab mängida Pukrutit (võrkpalli ja pesapalli segu). Midagi ekstreemsemat otsides võib lõbutseda Taržanit mängides. Seda soodustavad rannas asuv köis, mille õige kasutamise korral võib vette hüpata ja paks džungel.

Arvake ära kui vana ma olen? 300? Kas ma unustasin mainida, et siia saarele jõudmisest saadik ei ole me üldse vananenud. Jah, ma olen endiselt 13 nagu esimeselgi päeval.

Asi, mis mulle kõige rohkem meeldib on kord aastas toimuv suur lõkkeõhtu, mis kestab öö läbi. Me tassime magamiseks vajalikud asjad kaljukoopasse ja teeme sinna ka lõkke. Me jutustame lõkke ääres kõige õudsemai õudusjutte, mis eales välja mõeldud ja naljatleme. Keskööl algab vaimutants. Huilates ja kareldes tiirutame ümber lõkke. Kes ära väsib heidab natukeseks magama ja jätkab täie hooga seejärel. Järgmisel päeval ei jõua keegi muud teha kui lasta lainetel end vees kiigutada.

Seal saarel on soe kliima. Aasta ringselt on temperatuur vähemalt 25 kraadi Celsiuse skaala järgi. Palav seevastu ei ole kunagi. Enamasti on ilm väga päikseline. Vahel tuleb ette ka vihmaseid päevi. Vihmastel päevadel me naudime vihma või, siis nagu mina hetkel veedame aega kirjutades ja lugedes. Hetkel kui on sajune kirjutan ma seda juttu, et ka teised saaksid teada kui tore maa on Mandlandia.

Autori kommentaar »