Lennukiõnnetus (3)

Istusin lennukis. Reisisin Egiptusesse - kott oli täis topitud igasuguseid rätte, päikesevarjusid ja päevituskreemi. Lennukis aga just palav ei olnud. Minu käsipagasi-kotis oli igaks juhuks lehvik, mida ma polnud ikka veel kasutanud. Lennukis oli väga vähe rahvast - lausa suu vajus ammuli. Seal oli alla kümne inimese. Kuulsin lennujaamas check-in'i juures, kuidas üks blond naine seletas oma sõbrannale, et terve grupp endisi klassikaaslasi jättis reisi ära, sest üks neist vigastas raskelt jalga.
Mul oli nii palju ruumi, et võisin pikali heita. Stjuardess istus reisijate juures ja kirjutas midagi märkmikusse.
Reis oli igav. Kuid järsku kuulsin mingit pobinat. See kostis piloodi juurest. Veidi aja pärast hüppas piloot kabiinist välja ja hakkas paanitsema. Ma tõusin ehmatusest püsti. Mu kott kukkus põrandale ja klaasist veepudel purunes tuhandeks killuks. Vesi voolas mööda lennukit laiali ja ma liitusin teiste reisijate ja piloodi hädakisaga. Üks naine hüüdis: "Lennuk kaotas kontrolli!" Järgnesid kiljatused. Ma minestasin.

*
Tegin silmad lahti. Mul polnud aimugi, kus ma olen. See paistis olevat väga külm koht, sest mulle sadas ninale lumehelves. Tõusin istuli ja märkasin midagi jääkaru sarnast endale lähenemas. Süda hakkas tuksuma nagu ma ei tea mis. Märkasin aga selle eluka näol naeratust. Ma tõusin püsti ja hakkasin ettevaatlikult taganema. Elajas aga seevastu kiirendas iga minutiga sammu. “Siin on minu lõpp,” mõtlesin ma.
Järsku muutus kõik kottpimedaks. Taipasin, et olen koopas. Oleksin äärepealt pikali langenud. Komistasin millegi otsa. Kobamisi haarasin millegi järele.
Sain kinni millegist karvasest. Kompisin seda veidi. See oli elusolend.
Ma kohkusin. See oli seesama elajas.
Ime, et ta mind nahka ei pistnud. Vähehaaval hakkasin taipama, et tal polnud seda plaaniski. Õnn, mõtlesin ma. Heitsin pikali ja külmetasin. Mu kott oli jäänud sinna, kust end leidsin. Praegu ei olnud mul võimalustki seda kätte saada.
Elukas viskas oma kasuka mulle peale.
Jah, ta tegi seda. Elukas viskas oma kasuka mulle peale. Ära arva, et oled loll ja näed mingeid ebanormaalseid sõnu keset teksti – minagi ehmusin, aga olen juba sellega harjunud. Mul hakkas kohe palju soojem. Tundus, et sellel elukal oligi selline võimalus visata lihtsalt oma kasukas minema. Tore tõesti, et ta seda tegi. Tundsin looma vastu erilist armastust, just selle kasuka pärast. Hakkasin kompima, et leida loom. Kuid teda polnudki enam seal.
Olin koopas üksinda tosinate nahkhiirtega.

*

Avasin taas silmad. Kõht valutas nagu oleks seal sees tornaado tekkinud. Ma polnud kahe päeva jooksul midagi söönud.
Olin koopas magama jäänud. Ilmselt polnud ma kaua maganud, sest mind äratas kõva maapind. Selg oli valus ja nälg piinas. Elukat polnud siiani välja ilmunud. Aga küll kuulsin ma kedagi teist.
Kuulsin inimesi. Päris selgelt polnud nad eestlased, sest nad rääkisid mingit tundmatut keelt. See kõlas nagu “raadio lilled pai kark”. Ma kuulasin küll nii, kuis sain, aga ei taibanud sest keelest tuhkagi. Inimeste jutustamine valjenes. Ma taganesin, kuni selg puudutas koopaseina. Istusin nurka. Nutsin. Nii õnnetult siis kulges minu reis sooja Egiptusesse, et lõpuks olen hoopis kuskil Antarktikas. Päris kindel oli igatahes see, et Antarktika see polnud, sest mina küll mitte kusagilt ei leia sellist looma.
Inimesed lähenesid mulle. Kuulsin seda häälte järgi. Siis puudutas üks neist mind. Olin valmis surema. "Ingrr mas tieek," ütles ta. Siis üritas ta midagi mulle öelda. "Tung jar raltgš?" küsis ta midagi. "Parlevuu fransee?" küsis ta siis. "Duju spiik inglišš?" ja lõpuks: "Oled eestlane?" "Jah," vastasin ma ebakindlalt. Ehkki olin päris kindel, et olen eestlane.
See inimene ei osanud eesti keelt kuigi hästi. Alati, kui ta ütles näiteks "mis teed sina", parandasin ma teda.
Inimene seletas minuga pikalt ja päris, miks ma siin olen ja kust tulen. Ma rääkisin talle enda lumeväljale jäänud kotist ja lennuõnnetusest ja kasukaviskajast-elukast. Rääkisin kõik südamelt ära, kuni inimene ütles: "Sina tule meiega kaasa."
Inimene tassis mu teiste juurde ja alustas pikka juttu. "Ingrr pot sišš tongt." Siis ütles ta mulle: "Inimene on hea." Pärast seda kandis ta kõigile ette pika loo minu läbielamistest.
Ma kõndisin koos teistega koopast välja. Elukas lamas koopa kõrval - ime küll, aga tal oli kasukas seljas. Mul endal oli ikka veel tema antud kasukas ümber. "Tema meie lammas," ütles seesama keelteoskaja. Puhkesin tahtmatult naerma. Elukal oli peal minu kott, mille kohe krabasin ja endale kõik rätid ja kaltsud ümber keerasin.
Inimesed olid täiesti valged. Nagu nad poleks eladeski päikest näinud. Polnud ka ime. Siin oli nii külm.
Me jõudsime mingi portaalini. Astus ette keegi juht, teistest poole pikem. Mina olin küll temast veidi pikem, aga need inimesed seal olid totaalsed kääbused. Juht hakkas kätega liigutama ja kõik lendasime portaali. Siis ma kukkusin maha kuhugi kõrbekuumusesse. Inimesed olid sealgi valged, aga mina ise kõrbesin esimese minuti jooksul pruuniks. Inimesed tõmbasid endale ümber ka soojad nahad "nende lambalt".
Mina aga andsin oma naha ühele pisikesele, kes lõdises nagu oleks keegi ta jääkülma veega üle valanud. Neil oli siiamaani külm. Tõmbasin selga trikoo ja hüppasin sooja merre.
Üks väike laps, kellele enne naha olin andnud, tuli ka ujuma ja tegi mulle kalli. Siis läks ta oma vanemate juurde, seletas neile midagi ja osutas näpuga mulle. Ta vanemad andsid mulle mingi tähekujulise paberi. Pistsin selle kotti - igaks juhuks, äkki kulub millalgi ära.
Keelteoskaja, kelle nimi oli vist Tom, tuli minu juurde ja ütles: " Paber tähistab heategu. Sa aitasid linnapea last. Tema pabereid annab. Kõige rohkem on ühel juhil kuuskümmend kaks."
Vau. Ja mul oli üks.
Otsustasin hakata pabereid koguma. Piisavalt palju head sain ma teha - mul oli kotis asju, mida polnud ükski inimene sealmaal näinudki. Sain teada, et maa nimi oli Luvesmar, mis tähendas nende keeles Kahe Ilma Maa. Seda ilmselt sellepärast, et pool sellest oli talvine osa, kus elas "lammas" ja teine pool nagu kõrb, ainult et väga lopsaka looduse ja mõnusa merega.
Vaatasin, kus saaks heategu teha. Nahka mul polnud enam, nii et ma sorisin oma kotis, üritades leida midagi head. Aga kõik asjad olid ebasobivad. Nii läksin ma metsa.
Seal polnud kedagi peale ühe vanapapi, kes lamas kivi peal ja rääkis midagi endale. Mind ta ei näinudki. Läksin parem ära, sest seda vanapapit ma ei soovinud aidata.
Laps, kellele naha andsin, käis koguaeg mu sabas, ja kui ma midagi põnevat ei teinud, istus ta Tom'i juures ja õppis minu keelt.

*

Kõht oli ikka veel tühi - olin vahepeal söönud ainult mõned vastikud puuviljad, mida pidid Luvesmari elani.kud sööma. Neile endile ei maitsenud ka need. Kuid ühel päeval leidsin kotist arbuusi paberisse pakitult ja kuna olin nii näljane, et ei mõelnudki heategudele, läksin ma metsa, istusin puu alla (kaugele vanapapist) ja nosisin arbuusi viimseni ära. Ainult kõik seemned peitsin hiljem randa sügavale liiva sisse, et keegi ei arvaks, et ma ei taha enda vara jagada. Jäin magama. Pikka aega polnud maganud, viimati tegin seda lennukis.
Järgmisel hommikul hüppasid kõik juubeldades minu juurde. Tom ütles: "Midagi maitsvat kasvab. Hüvasti, supa!" Supa oli nimelt see rõve puuvili.
Läksin randa. Kasvasid lopsakad arbuusitaimed, ilmselt umbes kolmkümmend tükki. Kõik toppisid isuga arbuuse suhu. Kui ma seda nägin, keelasin kõigil seemneid ära süüa ja jagasin õpetust, kuidas needki kasvama panna. Ime, kui kiiresti kõik siin kasvas - iga päev kasvas iga taime otsa uus vili.
Sain lausa viis paberit. Ainult selle arbuusi-loo eest. Kui leidsin kotist ka mädanenud pirni ja sellegi seemned liiva panin, sain veel kolm paberit.
Üheksa paberit koos. Kõik minu kotis, turvalises kohas.
Vahepeal sain veel palju pabereid. Närbunud arbuusitaimede kastmise eest, seebikivi korjamise ja seebi tegemise eest, palkmajakeste ladumise eest, pirnipuude "paljundamise" eest, oma päikesevarju kinkimise eest (üks totu jäi vihma kätte), eesti keele õpetamise eest, ujumiskursuste korraldamise ja auku kukkunud lapse päästmise eest. Niimoodi oli koos viiskümmend kaks paberit.
See juht, kellel oli nüüd kuuskümmend kolm paberit, ei olnudki vist sellele mõelnud, et ma talle järele jõuan. Luvesmari rahva silmis olin ma kangelaseks muutunud. Oskasin juba veidi Luvesmari keelt. Juht oma kuuekümne kolme paberiga oli juba ununenud ja mina "esikohale tõusnud". Lootsin saada veel piisavalt pabereid, et teda ületada. Kes teab, millise õnnistuse ma siis kaela saan.
Veidi aja pärast sai eesti keel Luvesmari teiseks keeleks. Kõik oskasid seda, isegi titadele õpetati seda enne Luvesmari keelt. Ma olin nii õnnelik. Isegi kui kaotasin kogu oma pere ja sattusin lennuõnnetuse kaudu siia.

*

Ühel päeval teatas Luvesmari kuninganna, et kellel õnnestub saada kõige rohkem pabereid, saab tema ameti. Terve kõne kandis ta ette eesti keeles, nii et ma naeratasin. Kuninganna oskas eesti keelt väga hästi. Mina ja Tom polnud enam ainsad, kes oskavad eesti keelt.
Ma tahtsin sinna jääda. Lootsin saada kuningannaks. Tegin nii palju head kui sain, mul õnnestus teenida veel kaks paberit ühe aedni.ku aitamise eest. Koos oli viiskümmend neli paberit.
Kahjuks muutus ka seesama juht oma paberitega viimasel teenimisnädalal liiga aktiivseks. Ma üritasin teha rohkem head kui tema, sest nii tore oleks ju olla Luvesmari kuninganna. Ma käisin iga päev lamba eest hooli.tsemas, seega sain kolm paberit juurde. Viiskümmend seitse.
Juhil aga oli koos seitsekümmend paberit. Kartus tekkis, et hoopis temast saab kuningas. Konkursil ei pidanud ju osalema ainult naised.
Ma küsisin aina lamba käest villa. Tundsin, et ka tema oli minu poolt, nii loovutas ta iga päev mulle oma kasuka. Ma vooderdasin mitu majakest kasukatega ära ja sain viis paberit. Koos oli juba kuuskümmend kaks.
Juht tuli ühel päeval minu juurde. "Sa kavatsed mind võita, eks?" ütles ta. Ta ei tundunud just eriline heategija. Ma ei vastanud. "No eks ma luban, et siis ühe päeva jooksul ei tee ma midagi," ütles ta. Uskumatu. Ta lahkus naerdes, ta ilmselt ei arvanud, et ma midagi jõuan teha.
Ma käisin lammast toitmas ja sain veel kaks paberit. Kuuskümmend neli minul ja seitsekümmend juhil. Mida teha?!
Ma läksin augu juurde, kust olin päästnud ühe lapse. Sinna oli sadanud vihmavesi. Pistsin jalad sisse ja mõtlesin. Avasin koti. Seal olid minu paberid, küpsisepuru, mõned rannalt leitud ilusad kivid, käärid, minu riided ja päevituskreem.
Idee.
Kas tõesti oli Luvesmaris ainult üks "lammas"?
Ma läksin läbi portaali ja võtsin lamba kaasa. Kõndisime koos üle lumiste väljade ja läbi koobaste. Kõndisime nii kaua. Mu kõht valutas ja ma heitsin pikali. Külmavärinad olid peal, aga muidugi viskas lammas oma kasuka mulle peale ja me jäime keset väljakut magama.

*

Ärgates nägin ma midagi super-mega-toredat. Isase tuttava lamba kõrval lebas emane lammas, endal mega-suur kõht ees. Plaan töötaski. Tekivad uued lambakesed.
Viisin lambad ühte koopasse, kus nad saaksid elama hakata. Jooksin kohe linnapea juurde uudist teatama. Linnapea suu vajus ammuli ja ta krabas kapilt suvalises koguses peotäie pabereid ja surus mulle pihku. Kui ma hakkasin ära minema, nägin, kuidas linnapea vapustatult seda naisele rääkis.
Seitsekümmend kaheksa tähekujulist paberit.

*

Minu õnn, et kuninganna otsustas juba järgmisel päeval ametist loobuda. Ta kutsus kõik, kellel oli üle viiekümne paberi, enda lossi. Seal lugesid teenrid osalejate paberid üle. Tomil oli viiskümmend neli paberit, ühel lapsel oli kaks paberit ja ta saadeti koju, juhil seitsekümmend üks paberit ja minul seitsekümmend kaheksa.
Minust sai Luvesmari kuninganna!!!
Tundsin nii suurt rõõmu, et hüppasin nii kõrgele kui sain ja viskasin paberid mööda tuba laiali. Kuninganna naeratas ja palus mul temaga kaasa minna.
Me läksime tema tuppa. Ta pani mulle krooni pähe ja ütles: "Oled kuninganna. Minu õnnitlused." Kerge naeratus.
"Ma tean," ütlesin ma ja kallistasin kuningannat.
Kuninganna ütles: "Iga kuninganna saab enda kroonimispäeval ükskõik millise soovi täita. Lihtsalt pesed silmi selle veega. Mitte kellegile ei tohi seda öelda," ütles ta ja võttis välja veekausi. Ma loputasin silmi ja mõtlesin nii kuis jaksasin oma soovile. Kuninganna naeris. "Mõtle millegile kasulikule," ütles ta.
Oo jaa. See oli minu jaoks eriliselt kasulik.
Minu pere seisis täies koosseisus kuninganna ruumis.
"EMA!!! ISA!!!" karjusin ma täiest kõrist. Seal oli ka mu väike õde. Me kallistasime kõik üksteist ja ma jutustasin perele oma elust Luvesmaris. Ma olin nii õnnelik. Kuna loss oli nüüd minu, kolis kuninganna ühte kenasse katusekambrisse. Seal heitis ta varsti hinge.
Kõik olid kurvad, aga samas õnnelikud uue kuninganna pärast.

*

Nii sain ma Luvesmari kuningannaks.

Autori kommentaar »