Ma saan sellega hakkama. Minerva (2)

"Ei, ei, kuidas see küll siis niimodi juhtus", paanitsesin ma mõttes. Jooksin hingetuna läbi tiheda-tiheda metsa, tuul sasis mu juukseid ning oksad kriipisid mu nägu. "Ma tahtsin siit põgeneda, ära saada kõige selle vastutuse käest mis mul oli hinge peal". Uuuh, nii ikka ei saa. Ma jäin pidama ning pöördusin otsekohe tagasi, tagasi oma printsessikotta.
Kui olin jõudnud lossi läksin ma oma tuppa. Läksin kohe peegli ette ning sealt vaatas mulle vastu tüdruk kellel olid süsimustad üle poole selja paksud juuksed, tume pruunid sügavamõttelised silmad ning põse peal asetses umbes 5 cm arm.
Ma sisendasin endale, et ma saan sellega hakkama, ma saan hakkama sellega, et mu isa on läinud, ma saan hakkama sellega, et mu ema on surnud, ma saan hakkama sellega, et mu õde on tapetud ma saan hakkama võitluses oma onu vastu,kes tappis mu õe ning tahab ka mind tappa, ma saan selle kõigega hakkama. Arm mis kenasti mu põse peal asetseb on tekitatud mu onu poolt.
Ta tahab mind ja mu kuningriiki hävitada, peale ema ja õe surma on terve kuningriigi vastutus minu peal.Meie riigi nimi on Minerva. See on uudne ning salapärane koht.
Aga nüüd pean ma selle unustama ning puhkama. Võtsin oma määrdunud riided seljast ning läksin sooja dušši alla, pesin hambad ning läksin oma voodisse. Ei, jälle pisarad voolasid ojadena mööda mu põski, see on juba 3-dat õhtut niimoodi. Ma ei saa sinna midagi parata.
Kella 12 jäin juba magama kuid siis liikus uks väga tasakesti, mõtlesin, et kujutan seda väsimusest ette kuid kui uks paotus nägin ma selgelt musta kuju. "SSSSSSS, ma sisisesin." Seal ta oli peaaegu kiilas pea, tapmishimused silmad ning irvakil nägu. Ja edasi toimus kõik väga kiiresti. Ma libistasin käe imekähku voodi alla ning otsisin kätega kompides nuga, sain selle kätte ning kargasin voodist välja, temalgi oli nuga käes ning ilmselgelt proovis ta mind tappa. See juhtus 10 sekundi jooksul, ta oleks peaaegu mulle noa sisse löönud, kuid õnneks vaid tegi tõsise kriimu mööda mu käsivart. Siis see juhtuski ma ei suutnud enam ning hoidsin noast meeletu vihaga kinni ning lõin selle talle kõhtu. Ta lendas pikali sipeldes maha ning piinles. "Mul on kahju", sosistasin ma ning minestasin pikali lennates maha.

Autori kommentaar »