Mariane Kuningriik (2)

Võite ju arvata, et riigi valitsemine on meelakkumine. Eriti veel minusuguse proua puhul, kellele kõik ette ja taha ära tehakse. Aga see ei ole nii. Kaugeltki mitte. Pärast seda, kui meie riigis puhkes järjekordne tulekahju, on muutunud asi väga hulluks. Hävinud on väga palju ehitisi, nende seas nii ajaloolisi ning väga suure väärtusega maju kui ka inimeste kodusid. Hukkunud on tuhandeid inimesi. Veelgi rohkem inimesi on jäänud peavarjuta. Tegemist on süütajaga. Püromaaniga. Mõrvariga! Sellisele teole ei ole loogilist seletust. Sellise kuritöö sooritajale ei ole vaja halastust. Mina, kui Mariane Kuningriigi valitseja ja ka ühtlasi kõige tähtsam isik selles riigis, nõuan, et süüdlane saaks vääriliselt karistatud. Mitte ükski inimhing ei tohiks põhjustada teisele inimesele surma. Ja eriti veel mitte sellist surma, nagu see on tulesurm. Põlegu ta põrgus.
Tulekahjud pole meie riigi ainus probleem. Rotid on suurepärased katku levitajad ja rotte on meie riigis küllaga. Eelmisel aastal lõppes elutee kuue tuhande kahesaja kahekümne viiel inimesel. Ja seda just nimelt katku tõttu. Riigiarv meie riigis on viimase kümne aasta jooksul kardinaalselt vähenenud. Ma kardan, mis võib saada mõne aasta pärast.
Mariane Kuningriik asutati 1675. aastal. Riigipeaks olen mina, kuninganna Katherine II. Enne mind oli riigipeaks minu isa, Felix I. Minu isa oli palju parem valitseja, kui seda olen mina. Ta poleks kunagi lasknud sellel kõigel juhtuda. Ta oleks peatanud selle roimari enne, kui tema teod hulluks oleks jõudnud minna. Aga mina. Ma olen lihtsalt üks väike naine, kelle süda tilgub verd iga inimohvri pärast. Mu isa suri, kui ma olin alles 15-aastane. Ema hukkus juba mind sünnitades ja rohkem lapsi mu isal ei olnud. Ma olin sunnitud alustama riigi juhtimist juba viieteistkümne aastaselt. Ma olin liiga noor. Nägin asju läbi oma teismelise silmade. Esimesed muudatused, mida ma oma riigis tegin, olidki lapselikud. Näiteks kaotasin ma ära hariduse omandamise seaduse, sest ma vihkasin koolis käimist. Ma määrasin, et laps saab täiskasvanuks 16 aastaselt. Veel otsustasin ma, et lastel peavad olema samasugused õigused, nagu täiskasvanutel. Seda kõike sellepärast, et olin ise alles lapseeas. Hiljem, täiskasvanuks saades ma muidugi tühistasin need seadused ning edaspidi selliseid lolluseid ma korda ei saatnud. Ma tegin kõik, mis mu võimuses, et riigi heaolu parandada. Ja teen seda praegugi.

Autori kommentaar »