Appi! (4)

27. detsembril, oma hiigelsuures urus

APPI! Mis lahti on?? Te peate mind hulluks...
Lugu on selline:

Ärkan hommikul ülesse, proovin panna sussid jalga nagu alati, aga ma ei saa voodist välja! Vaatan ringi ja näen, et üleöö on mu tuba kasvanud VÄGA suureks!
Nii, mul kulus vist pool tundi, et voodi ääreni saada ja siis mõtlema hakata, kuidas sealt edasi põrandani pääseda.
Kutsusin Kittyt! Issver, mis siis veel juhtus, nagu maavärin oleks majast üle käinud. Hea, et Kitty mind hiireks ei pidanud. Igatahes sain ma tänu oma kassile voodist alla hüpatud(maandusin otse tema paksu, pehme selja peale) ning jäin ellu.
Jooksin ukse juurde, proovisin seda lahti lükata, aga asjata. See oli liiga raske. Olin šokis, sest kõik see kahtlane keskkond ajas mind hulluks! Mis mul muud üle jäi kui karjuma hakata, no võibolla oleks saanud midagi muud ka teha, aga teate ju küll mind, ma satun kiiresti paanikasse.
Ajasin siis oma karjumisega ema ja isa ülesse, kes kõrvaltoas olid maganud. Kuulsin ka nende kisa, kui nad avastasid, et on kusagil hiigelsuures voodis.
Kuulsin kuidas isa hüüdis mulle läbi seinte: "Helista oma mobiiliga Kollit.seisse ja kutsu abi!".
Nii ma siis proovisingi trampida jalgadega oma mobiili peal ja valida 110:
"Jaa, Kolli.tsei kuuleb, mis lahti?"
"Halloo! Meil on hädaolukord, meie koobas on üleöö hiiglaslikuks muutunud ja me ei saa siit välja! Palun saatke abi Sarve tn 14!
"Ahnii" kuulsin, kuidas see vastaja rääkis vaiksemalt: Kuule , ülemkonstaabel, siin on tegemist vist vaimuhaigega, kas suunan psühholoogile? -Eee, ei, katkesta kõne! "Khmhm, me ei saa teid kahjuks aidata, Nägemist!"
Whaat? Kus ma olen?? Kollit.sei ei aita meid, mida ma tegema pean??
Hüüdsin isale, et keegi ei usu meid!
Isa ütles, et küll kõik korda saab ja nii, aga ma ei uskunud seda ja proovisin uuesti magama jääda, et see kõik unustada.
Ärkasin Kitty njäugumise peale, küllap tahtis ta süüa.
Mõtlesin, et kuidas ta aru ei saa, et ma ei saa talle süüa anda, kuna olen väiksem kui ta ise, kuid siis avastasin, et ma olin jälle endine tagasi! Ma olin jälle normaalne! Jeeeee! See oli olnud vist ainult halb unenägu! Jooksin vanemate tuppa ja hüüdsin neile, et me oleme jälle endised, kuid nemad ei saanud aru, mis mulle sisse on läinud ja palusid ära minna, sest neil on puhkus ja nad tahavad kaua hommikuti magada.
Läksin kööki ja mul oli nii hea meel, et see oli olnud ainult uni. Küll on hea süüa hommikust nii nagu iga normaalne olevus siin normaalsel Maal :)!

Autori kommentaar »