Teema: Võistlused / Väike koll suures maailmas - TULEMUSED!!!

Kollikoobas (0)

Ma nägin und…
Ma ei tea kuidas see juhtus, aga äkki olin ma. Sellel hetkel ma ei teadnud kus ma olen. Minu ümber va#!?!#es vaid pimedus, ei midagi rohkemat. Aega läks kaua ennem kui minu silmad pimedusega harjusid, vähemalt ma arvasin niimoodi.
Ma avastasin ennast kiviselt alalt. Minu jalad külmetasid, kuid kivi muutus kuumaks. Väikene päikesekiir libises läbi tibatillukese augu. Hetkega oli mul soe ning ma nägin valgust. Minu koobas oli sinist värvi.
Ma suutsin astuda esimese sammu ning seejärel teise. Ma nägin kuskil sinises koobast suuremat sorti avavust. Pigem mitte avavust vaid ust nagu teie seda kutsute. See oli ruudu kujuline ja kollast värvi. Oma vaevaliste esimeste liigutustega jõudsin ma ukse juurde. Ma arvasin, et saan ust puuduta ja proovisin seda lükata kogu oma keha raskusega. Mida! Ma vajusin uksest läbi ja kukkusin maha.
Ma nägin küll häguselt aga sellgi poolest nägin esimest korda koobast. Koobas oli suur koht. Ta oli nagu seest tühjaks tehtud kivi mille otsas oli suur ava kust sai taevast näha. Taevas oli oranž ja selles laius päike. Koopa ääres, minu poolt kõige tagumises osas olid puud. Ja ümberringi tuhandeid rahne. Kõik oli nii väike. Ja mina olin keegi… tähtsusetu siin koopas. See oli täpselt nagu unenäos.
Ma kõndisin juba kergemalt ringi. Sel hetkel nägin koopas ka teisi olendeid. Veerand neist olid ühesuguse ja vaikisid. Endamisi mõtlesin kas ka mina olen selline. Nagu tellitud nägin enda ees peeglit. Ma polnud märganud kuhu ma olin sattunud, rumal nagu ma olin. Ilmselt mõttesse jäänud, kõndisin ma märkamata, suurde majja, samasugusest materjalist tehtud kasti nagu oli tehtud uks. Minu ees oli peegel ja selle kõrval tuhanded riided, juuksed ja kehaosad. Oma huvi pärast mõtlesin puutuda kahte ümmargust palli. Hetkega nägin paremini ja koobas oli ilusam kui varem. Ma ohkasin rõõmust mõttega, et olen teistsugune.
Koopast välja minnes tuli mulle ette koll. Ta küsis: „Uus?“ Ma noogutasin pead. Võõras hakkas rääkima „Ma näen, et oled koopaga tutvunud, kuid kõike veel ei tea.“ Jällegi ma noogutasin. Võõras rääkis edasi: „Näed, need puud seal. See on suhtlusorg. Koht kus kollid suhtlevad ja igaüks võib avaldada oma arvamust ka kõige kuulsamale.“ Ta näitas metsa poole. „See suur kivist maja on Mänguurg kus kollid lõbutsevad ja selle kõrval on Ajaviiteurg kus nad saavad veeta aega. Koopas on veel palju teisi kohti, kuid neist õpid juba ise!“ lõpetas vöötas juttu.
Võõra käsi oli punnilinne. Ootamatult surus ta käe rusikasse. Ma olin hirmul, et asi võib löömaks minna, kuid sel hetkel avas ta käe. Tema kätt ümbritses hele valgus mis moondas tähe kuju. Täht tõusis kõrgele ülesse. Ma hakkasin tähte puutuma, kuid ennem vaatasin võõrale silma. Võõras noogutas. Ma puudutasin tähte ning seejärel see kadus.
Selleks päevaks mulle seiklustest aitas ja ma läksin koju magama.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!