Langevad tähed . (9)

See juhtus sada aasta tagasi võibolla isegi sadu aastaid tagasi, kui mind ega sind polnud olemas. alustas Slava jutuga. Ma peidsin pea teki alla ning kuulasin huviga, mida Slava jutustas.
Elas kord poiss nimega Vova, ta oli väga uudishimulik, ning talle meeldis uusi asju avastada. Ta vanemad oli väga kurjad, ning käsutasid koguaeg. Lõpuks aga Vova põgenes kodust, ta põgenes väga - väga kaugele. Ühel õhtul, kui Vova istus oma peidupaigas, nägi ta üht tähte alla langemas. Vova pani silmad kinni, ning silmi avades nägi ta suurt suurt plahvatust. ma köhatasin ja käskisin kohe Slaval jätkata.
Voval tekkisid pisarad silma, kuna talle tundus, et see täht maanduse tema vanemate külla. Vova võttis kõik oma asjad kaasa, ning alustas jooksu oma õige kodu juurde. Tee oli pikk ja väsitav, kuid Vova ei lõpetanud jooksmist. Oma küla juurde jõudes, ei näinud ta mitte ühtegi hingelist, kõik majad, laudad, kuurid ja küünid põlesid. Vova nuttis ning karjus: ,,MIKS? MIKS?´´. Vova oli vihane ning karjus uuesti: ,, SEE KÕIK VÕIB TÄHENDADA AINULT SÕDAAAAA´´. Vova oli vihane ning viskas ennast pikali. Ärgates hõõgusid veel viimased maha põlenud hooned.
Kaugemalt metsast oli kuulda karjeid, need olid inimesed kes suutsid tähe eest põgeneda. Miski Vova südames ütles, et seal metsas on midagi halba. Vova põgenes oma metsa onni, mis seekord võttis aega kaks päeva, sest Vova oli väsinud, ning kõndis rahulikult. Metsaonni jõudes, tundus talle, et ta peab pesma minema. Ta võttis riided seljast ja hüppas järve, mis asus ta onnist vaid 25 meetri kaugusel. ma naeratasin Slavale ning Slava jutustas kohe edasi. Järves ujudes sai Vova kätte ühe kala, mille ta hiljem ära sõi. Järves ujudes, märkas ta midagi kahtlast puude taga, kui ta ei teinud sellest välja. Järvest välja tulles, sõi ta oma kõhu täis ning jäi pikutama. Ta ärkas püssipaukude peale, taevas oli must ning äikest lõi. Ta ronis ühe puu kõrgele latva, ning ta nägi kaugelt tulemas sõjamehi ja samuti nägi ta juba langenuid talunikke.
Ta ronis puuotsast alla ning silmas teisel pool järve veel talunikke, kes olid valmis sõjameestele vastu astuma. Vova mõistis, et ta on sõjakeskmes ja et ta pidi talunikega ühinema, ta otsis koti põhjast isalt varastatud pussnoa ning pistis selle oma nöörist tehtud vöö vahele. Ta jooksis talunike juurde ning palus luba nendega ühineda. Sõda võis alata, sest sõjamehi oli juba puudevahelt näha. Me ründasime sõjamehi kõrvalt ja tänu sellele said paljud sõjamehed surma. Kuigi sõjamehi oli üle kahesaja, kuid meid, talunikke, napilt sada. Paljud talu#!?!#d said surma, ja paljud vigastada, ka Vpva sai vigastada. Vova tahtis edasi võistelda, kuid tal käsiti põgeneda. Vova põgenes kaugele, rännak võttis aega üle nädala. Kuniks Vova lõpuks tundis end kaitstuna. Igal õhtul nägi ta tähti mis langesid, kuid tähed ei teinud meie maailmale viga. Lõpuks kui Vovast sirgus mees, mõistis ta, et iga alla langev täht, on inimene kes meie isamaa eest võitles. Ja igal õhtul võib näha taevas langemas tähti, sest oma kodumaa eest on jätnud elu paljud inimesed. lõpetas Slava loo.

Lugege autori kommentaari.

Autori kommentaar »