Sest ööle ju järgnebki hommik... (13)

Sellel kummalisel ööl kui sisenesime Dr. Galileiose majja tema viimatisi leiutisi vaatama, oli taevas heleroheline ning selles sõudsid mustad pilved. Vihma hakkas sadama just paar minutit enne kui mehe maja kaitsva katuse alla jõudsime. Sellist vaatepilti polnud enne väljas veel nähtud. Tuul puhus lehti laiali ja müristas. Helistasime mitu korda uksekella, mis imekombel ei helisenudki üldse. Helistasime veel korduvalt, kuid ei kostnud ühtegi heli. Ent uksele Dr. Galileios siiski tuli.
"Kas te saaksite palun järgmine kord vähem selle tüütu nupuga kõlistada?" küsis meilt üpris jubeda väljanägemisega doktor. Ta oli veidi väsinud, ent suutis siiski hoida lõbusa ja veidi hullumeelse naeratuse näol. Vabandasime end välja, öeldes et kell ei teinud häältki.
"See on selle asja pärast siin," koputas doktor oma kondise nimetissõrmega vastu oma kõrva, kus oli vaevunähtav jubin, mis meenutas hernesuurust raadiosaatjat. "see heliseb ainult mulle, kui keegi ukse taga on, et ma teda kuuleksin ükskõik kus kohas ma majas ka hetkel ei viibiks. Ma elan üksi ja siiski ainult minul on vaja teada et mul külalised ukse taga ootavad. Maja juurest ei lahku ma kunagi."
Alustasime ringkäiguga doktori kummalises kuppelmajas,
kuhu ta meid lahkesti sisse kutsus.
Sisenesime esimesse ruumi, kus juba oli märgata lõpmatuid ridu erinevate leiutistega, mille kasutusviisile ei olnud võimalik ise pihta saada. Niisiis küsitlesimegi doktorit tema huvitavate leiutiste kohta.
"See siin," võttis doktor kätte viiulilaadse pilli, "on minu muusikakeskus."
Ta vajutas imeliku pilli ühele keelele ning külje pealt hüppas välja laekur CD-plaadi jaoks. Teisel pool oli ka kasettide mängur.
Imekspandavalt oli tagaküljel lausa vinüülplaatide mängija!
Doktor kõkutas lõbusalt ja asetas kummalise eseme tagasi oma esialgsele kohale. Tegelikult ei olnud meil küsitluse ja kõige muu jaoks rohkem kui pool tundi aega, nii et koos ukse taga ootamise ja tervitustega oli pool meile määratud ajast juba märkamatult mööda läinud. Niisiis tegime kiire viieteistkümneminutilise käigu ka kõrvaltubadesse, kuni jõudsime laboratooriumi, viimasesse tuppa ja ka ühtlasi sinna kus doktor ühte oma suurimat leiutist, mida ta nimetas Sööguriks, hoidis. Uurisime Söögurit igast küljest.
See oli algul nagu täiesti tavaline pruun kast. Leidsime nupu, ning ka vajutasime sellele, kuna doktori ilme ei ennustanud ühtegi kaasnevat ohtu. Kast avanes välgukiirusel, tuues nähtavale külmkapisarnase hiiglasliku kapi. Uudishimust avasime selle ukse,
ja avastasin omaenda suureks rõõmuks et selle sees olid kõik mu lemmikud toidupalad ja joogid.
Sulgesin ukse ja mõtlesin järgi. Kui doktor ukse avas, ei olnud seal enam samad toidud! Need mis seal nüüd peitusid, olid hoopis doktori enda lemmikpalad.
Kuid meie aeg seal majas rändamiseks oli kahjuks otsa saanud, ja doktorihärra juhatas meid lahkesti uksest välja. Mul tekkis tahtmine küsida veel viimane huvitav küsimus, ning pärisingi, selle järgi mida doktor meile saabumisel öelnud oli, et kuidas ta kunagi kodust kaugemale ei lähe.
Ma ei tea kas õnneks või pettumuseks, aga härra ei öelnud enam sõnagi, pilgutas mulle vaid silma ja viipas hüvastijätuks.
Nii me sõitsimegi sellel kummalisel hommikul tagasi toimetuse poole, käes vaid poolik artikkel ja peas mingi häiriv asjaolu.
Kui me olime sinna läinud öösel, ja olnud vaid pool tundi, siis kuidas sai praegu hommik olla?

Autori kommentaar »