Universumi päästmine (2)

Jutt on minavormis !!

Ühel külmal talvisel varahomikulk ma ärkasin , ja tundisn enda jalge all kuidagi pehmet pinda. Panin enda prillid pähe , ja ennäe imet ! Põrnadast oli saanud pehme muru , mis oli nii soe ja värske. Seejärel läksin oma töötuppa , et vaadata kas kõik on korras. Selgus , et kõik oli täiesti segamini ! Pidin mootorsae kuurist välja võtma , sest töötoas olid väga suured puud , mis takistasid sisseminekut. Kui lõpuks omadega valmis sain asusin uurima , mis ööga on toimunud. Ma ei maganud viisteist päeva jutti , kuni hetkeni , mil ilmusid minu ukse taha ajakirjan.i.k.u.d , kes tahtsid teada saada , mis linnaga on toimunud. Ma ei mõistnud midagi , sest ma polnud kaua aega väljas käinud , ning saatsin ajakirjan.i.k.ud viisakalt ära , öeldes , et kui midagi peaksin ma avastama ütlen teile. Läksin magama. Ärgates nägin suurt ime. Mu toas sillerdas päike ! See oli uskumatu ! Keset talve , on minul siin kodus suvine ilm ! Läksin kohemaid oma töötuppa , kus hakkasin uurima , millest see tuleb. Kuni saabus öö , ma läksin magama , kuid ma ei saanud seda teha , mind vaevas ikka see , mis homme juhtub ? Kas homme , on siis -50 kraadi ja ma külmun ära ? Ei , ma ei jäta seda asja ripakile. Läksin vannituppa , et nägu külma veega ära pesta. Seejärel torkas mulle pähe mõte. Läksin kibekärmelt oma töötuppa ning hakkasin asja uurima. Vaatlesin ka taevast ning sealt sain ma suure ehmatuse. Maakera ümber tiirutas umbes päiksesuurune meteoriit millest kiirgas eredat valgust. Aga ma ei mõistnud , miks see mõjutab siseruume , kuid mitte õu ? Keset keskööd helises telefon. Ma võpatasin ning jooksin telefonile vastama. Kuid selgus , et keegi polnud helistanud , see oli kõigest luulu. Olin rampväsinud , kuid siiski ei suutnud magama jääda , sest ma oli peaaegu oma uurimistööd lõpetamas , kui käis pauk... Kuna ma elasin linnas siis hakkasid kõik kiljuma ja karjuma , ning jooksid minu maja poole. Kõik koputasid minu uksele. Ma ei tahtnud et keegi sisse tuleks , ja kuna inimesi oli rohkem kui tuhat , siis lükkaisn kõik rasked asjad ukse ette , et keegi sisse ei saaks. Ise uurisin edasi , vaatasin uuesti taevasse , ja ma pidin kreepsu saama ! Sellest meteoriidist , millest ma ennem juttu tegin , oli umbes Kuu suurune tükk maale kukkunud ! Ma pidin tegutsema hakkama , sest muidu põleb Maakera ära , ja kõik lõpeb. Ajakirjan.i.k.u.d koputasid akendele , inimesed karjusid. Ning ühel hetkel karjusin mina täiesti kõrist vastu : "OLGE VAIT MA ÜRITAN SIIN UURIDA !!!" ning sellel hetkel jäid kõik vait. See kestis umbes minut , siis hakkas jälle sama rada pihta . Ma ei suutnud enam , kuid siiski pidasin vastu , mõeldes sellele , et maalim tuleb päästa! Kui olin uurimisega peaaegu lõpule jõundud , läksin õue , et inimesed maha rahustada , ja saatsin nad koju. Kiirustasin tagasi enda töötuppa , sest teadsin , et kui pikem paus tuleb , ei jõua ma oma leiutist valmis. Ja tunni pärast , sain oma leiutise valmis , millele panin nimeks 22 M.U.F . Panin leiutise autosse , ning kihutasin suurel kiirusel lennujaama , et seal leiutist proovida. Miks just lennujaamas ? Aga vot sellepärast , kuna lennujaamas on suur plats , kus on hea juhtida seda leiutist. Kui kohale jõudsin , selgus , et 222 lennukit on veel tulemata ning mul paluti lahkuda. Ma üritasin kõigest väest , et oma leiutist saaksin kasutada , kuid asjata. Ma leidsin järelduse , et kui ma suurelt maapinnalt seda 22 M.U.F ' i hakkan juhtima , siis see on väga halb , sest see peataks terve universumi. Läksin koju tagasi ning hakkasin uut leiutist kibekärmelt leiutama. Möödus päevi ning ajakirjan.i.k.ud tahtsid minult intervjuud. Ma ütlesin neile kurja , ja selge häälega : "Ma ei anna enne ühtegi intervjuud , kui olen oma asjadega valmis saanud!". Õnneks ajakirjan.i.k.ud mõistsid mind , ning läksid ära. Muidugi mu süda peksis nii kõvasti , et tahtis välja tulla , sest ma ju teadsin kõike! Kõike mis hakkab juhtuma ! Absoluutselt kõike! Ja ma olin täiesti kindel , et ma ei suuda midagi päästa , sest see on liiga suur töö. Kuna mul ei olnud ühtegi usaldusväärset tuttavat teadlast siis pidin ikkagi üksi hakkama saama. Igapäev palusin jumalat , et ma suudaksin sellega üksi hakkama saada. Ning ühel päeval , kui tegin lõunauinakut nägin eredat valgust , kust kostis hääl : "Sa suudad seda ! Ma tean et sa suudad ! Sa oled kõigeks võimeline , peaasi et maailm jääks terveks !" Peale seda , hakkas see jutt mind kummitama , ning ma mõistsin , et tõesti , maailm on hetkel kõigetähtsam , ja kõik teised inimesed. Juhtugu minuga mis tahes , kõik minu lähedased ja võõrad inimesed peavad terveks jääma ! Ning ma sain sellest niipalju jõudu , et kahekümne tunniga valmis uus leiutis , mida kutsusin K.U.S TURBO 478 . Kuni möödus kuu , ja Maakerale kukkus teine , selle meteoriidi tükk , aga see oli väiksem. Lendasin koos oma leiutisega kosmosesse , et seda proovida. Ning see õnnestus !!! Ma olin väga õnnelik , et suutsin terve universumi päästa ! Kohe , kui koju jõudsin tahtsid ajakirjan.i.k.ud teada , kuidas ma seda suutsin , ja ma vastasin kõigile : "Kui midagi väga väga väga tahta , siis saab sellega hakkama , ja näete , mina saingi !" . Möödus 20 aastat , mul saabus 50 'nes sünnipäev , kuid nädal enne sünnipäeva ma haigestusin. Läksin haiglasse ja arstid hakkasid välja selgitama mis haigus mul on kuid keegi ei suutnud. Haiglavoodis lebades kuulsin taas häält : "Sul on erakorde haigus , mille vastu ei saa kuidagi , ainus kes sind päästa võib on Alalerma kes elab antarktikas !" Seda sama häält ja lauset kuulis ka minuga samas palatis olev inimene ja me mõlemad ehmatasime. Rääkisin sellest arstidele , kuid nad ei uskunud mind , ega minu palatikaaslast. Päev mil minu sünnipäev oli sattusin ma koomasse ning olin koomas kaks kuud. Arstid juba teadsid , et ma suren. Kuid kolmandal kuul ma ärkasin. Nägin ärgates , et ma olen taas terve nagu purikas ning ma pidin uurimistele minema. Jälle keegi ei suutnud välja uurida , kuidas see võimalik oli. Kuid äkki tundsin jalgeis surinat ja sain aru , et minu haiguse tekitajaks oli 22 M.U.F leiutise laserkiir mis mõjus mu kopsudele halvasti. Kui oli möödas aasta , jäin taas haigeks. Kuid seekord oli mul kopsuvähk. Kõik tulid minu juurde , ja ma olin nii nõrk , et ei suutnud isegi Tere ütelda... Ning ma surin...

Autori kommentaar »