Why me? (16)

"Vali üks kaart," kostis hääl pimedusest, "siin on kolm kaarti."
"See!"

Sireenid kostusid kaugusest, kõrvalmaja akendelt peegeldusid sinised ja punased värvivihud ning hääl pimedusest oli kadunud. Aken purunes ja kogu ruum oli täis relvastatud pol.itsenike.

"Härra, ta on siin," võttis üks närviline uurija sõna.
"Ei, ta oli siin," ütles peauurija tüdinult, "nüüd on juba liiga hilja."
"Härra, vaadake!"

Mööda tänavat jooksis keel ripakil mees, kellel oli käes pisike kotike. Peauurija teadis, mis seal oli ilma koti sisse nägematagi: kolm kaarti.

Keegi ei näinud mind, sest istusin vaikselt toa nurgas. Pisarad voolamas. Ma nägin pidevalt seda meest oma mõtetes ja nüüd kui mul on temaga võimalik tutvuda, tuleb välja, et ta on kurjategija? Ma pühkisin varukaga pisarad ning ronisin läbi väikese augu teise ruumi. See ruum oli tühi ja üks sein oli täis erinevate tüdrukute pilte, kes on saanud mingis looduskatastroofis surma. Uurijad askeldasid teises ruumis. Aga üks uurijatest oli avastanud minu. Ma jooksin trepist alla, ning lõpuks lamasin kahe trepiastme vahel. Mu süda peksis rinnus ja mul oli tunne, et minuga on lõpp. Mu süda ei pea enam vastu. Uurija tõstis mu püsti ning viis kiirabi autosse. Arstidel olid ees näomaskid. Ma panin silmad kinni. Ma kuulsin meeste karjeid. Arstid rääksid, et mees kes põgenes saadi kätte.
***
Ja lõpuks ma jõudsingi paradiisi, kus keegi ei saa mind tappa. Mu kleit oli täis verd, kas ka paradiisis saab surra? Minu juurde lähenes sama mees kes mulle kolme kaarti pakkus.
,, Sa valisid tsünaami laine`` ütles mees.
,, aga ... ´´ ütlesin
,, Kas tornaado, maavärin või tsünaami laine, sa valisid tsünaami laine´´ karjus mees minupeale.
,, aga...´´ ütlesin.
Mees tõmbas mind käest ning viis mind suure tamme alla. See mees naeris mu üle ning iga minuti tagant sülitas ta maha. Ma nägin suurt lainet mis lähenes minu poole. Ma sulgesin silmad ja...
***
,, Lerina, Lerina´´ karjusid arstid.
Ma avasin silmad täielikult ning vaatasin ümber enda. Tuba oli täis arste ja muid inimesi. Televiisorist näidati, et mees kes mind jälitas on surnud. Ma kohtasin teda taevas, ei , see mees ei saanud minna taevasse. See oli põrgu. Kas ka mina lähen põrgu?
Ma olin õnnelik, sest nüüd ei saanud ta mulle liiga teha. Peale paari päevast ravi, lasti mind koju.
Koju jõudes jooksin kase alla kus oli minu lapsepõlve kiik. Ma kiikusin seal vähemalt tunnikese. Ma kuulsin püssipauke, ning peidsin end kase taha. Mu majast tuli välja kollastes riietes mees.
Kui see mees oli oma autoga läinud jooksin tuppa. Suurestoas lamas terve mu pere. Laes rippusid katkised õhupallid ja kiri: Tere tulemast, Lerina!
Ma kutsusin po#!?!#ei ja mind toimetati onu juurde. Ma ei nutnud aga onu juures nutsin. Ma võtsin oma kotist viis kõrvarõngast, nõela ja käärid. Ma jooksin vannituppa, ega õelnud onule tere. Pisarad pühkisin koheselt ja lõikasin oma juuksed väga lühikeseks. Nõela lükkasin läbi kõrva viis korda. Silmad värvisin tume mustaks. Ma jooksin rongijaama ja seisin seal kaua, ma ootasin rongi mis mind kaugele ära viiks. Rong tuli, ma seisin. Ma astusin rongile, aga keegi lükkas mind ja ma jäin rongi alla.
***
,, Emmee!´´ karjusin ma täiest jõust.
,, Kullake, mis viga. Ohh mu tupsununnu, sa nägid vaid halva unenägu´´
Ja nii see oligi.

Tean, väga mõtetu lugu.
Ilusat suve teile.

Autori kommentaar »