Teema: Võistlused / Siin on kolm kaarti - TULEMUSED!!

Saatuslik lask (0)

"Vali üks kaart," kostis hääl pimedusest, "siin on kolm kaarti."
"See!"

Sireenid kostusid kaugusest, kõrvalmaja akendelt peegeldusid sinised ja punased värvivihud ning hääl pimedusest oli kadunud. Aken purunes ja kogu ruum oli täis relvastatud pol.itsenike.

"Härra, ta on siin," võttis üks närviline uurija sõna.
"Ei, ta oli siin," ütles peauurija tüdinult, "nüüd on juba liiga hilja."
"Härra, vaadake!"

Mööda tänavat jooksis keel ripakil mees, kellel oli käes pisike kotike. Peauurija teadis, mis seal oli ilma koti sisse nägematagi: kolm kaarti.

“Hmm, kolm kaarti.” sosistas peauurija endamisi.
“Nabime ta kinni”, ütles uuria Marion peauurijale.
“Ei, seda me ei tee”. vastas peauurija karmilt ja kõndis auto poole.
Keegi peale peauurija ja Marioni ei märganud jooksvat meest, seega arvati, et varas jõudis põgeneda.
“Ta põgenes kolme hinnalise kaardiga.” rääkis üks poli.tseinikest.
Mille peale teine poli.tsenik lausus:” Jaa, suur kahju muuseumile sellistest hinnalistest asjadest ilma jääda.Juba ühe kaardi eest saab väga suure hunni.ku raha”
Marion aga oli hämmingus bossi sõnadest ja jäi pikaks ajaks mõtesse, et kuidas ta saab lasta sellel mehel põgeneda nende kolme muuseumist varastatud kaardiga kuni tema mõtiskluse katkestas lause:” Kas sa tuled ka juba, ega ma niisama molutamise eest sulle palka ei maksa.”
“Jah härra, juba tulen.”
Uuria Marion istus autosse ning nad sõitsid sündmuskohalt minema. Autos olles lausus Marion:” Härra, aga…” “ Ära küsi!” sõnas peauurija selgelt ja kiiresti ning lisas autole kiirust.

Kell oli kümme läbi mõned minutid kui sinakas-hall auto peatus Marioni maja juures. ning sellest väljus uuria ise. “ Homme hommikul näeme siis,” lausus peauurija ning sõitis minema kui tuulispa.sk, et Marion ei jõudnudki talle midagi vastu lausuda.

Järgmisel hommikul kui Marion oli üles ärganud ja aknast välja vaadanud nägi ta väljas vihma, vihma ja veelkord vihma. Suured veelombid laiusid teede peal, kõnnideed olid inimestest tühjad. Ainult paar üksikut autot koos juhtidega sõitlesid ringi. Küllap ka nemad tööle minemas, kes ikka sellise ilmaga väljas tahaks olla või hoopiski kuhugile sõita? Aga Marion oli üks neist, keda ootasid töökohustused. Ta ikkagi ei mõistnud, miks boss lasi vargal põgeneda. Bossil pidi mingi mõjuv põhjus selleks olema, kuna ta ei tee selliseid otsuseid niisama. “Ma pean teada saama, mis bossiga toimub. Mis põhjus tal selleks oli.” lausus Marion ning sammus vannitoa poole.

Samal ajal oli peauurija jõudnud oma kabinetti. Ta istus toolile ja vajus mõtesse. Järsku koputas keegi uksele ning astus sisse. “ Peauurija
Hendoff, üks naisterahvas soovib teiega rääkida. Kas lasen ta teie juurde? “
“Jah”, vastas peauurija.
Blond naine punases kostüümis astus uksest sisse ning jäi seisma. “Kas saan teid aidata?” lausus peauurjia naisele otsa vaadates.
Samal ajal oli uurija Marion oma koduuksest välja astunud ning suundus bussipeatuse poole. Kuna Marionil autot polnud, tuli tal kasutada ühistransporti.


POOL TUNDI HILJEM

Marion oli just jõudnud töö juurde, kui temast möödus imekaunis blond naine. Uurija peatus ning jäi naisele järele vaatama, kuid sammus siis edasi. “ Tere hommikust Härra Winder!” lausus üks kolleeg. “Tere, tere preili Fier!” vastas Marion talle ning kõndis edasi. “Härra, härra!” tuli kuuldavale mingi hääl tagantpoolt. “ Härra, siin on üks ümbrik peauurijale, äkki te annaksite selle talle kui te sinnapoole teel?” “ Jah, muidugi. Pole probleem.” vastas Marion. Kui Marion oli peauurija kabineti ukse juurde jõudnud silmitses ta ümbrikut, mille ta pidi edastama bossile. Ta mõtles pikka aega kui lõpuks ümbriku endale põue pistis ja sisenes kabinetti. “ Lõpuks ometi” jõudsid bossi pahura häälega öeldud sõnad Marioni kõrvu. “Tere sinulegi!” lausus Marion kõva ja selge häälega. “Meil tuleb täna kõva tööpäev, ei mingit laisklemist. Kõigepealt vaata need paberid üle, mis preili Fier sulle lauale jättis ja siis lähme selle 25aastase mehe mõrva juhtumi juurde.” “Boss, aga…” “ Kas on mingi probleem?” küsis boss kurjustavalt. “Ei, noh, seda, et…ei ole.” “ Väga tore, nüüd asume aga asja kallale.” Marion astus bossi kabinetist välja, suundudes enda omasse ning endamisi mõeldes, et kas eilne juhtum ongi unustatud. Miks boss kõike eile juhtuvat väldib ? Mis võib selle põhjuseks olla ? Nendele kõikidele küsimustele tahtis Marion vastust leida. Kabinetti jõudes, sulges ta ukse, lukustas selle ja istus toolile. Põuest võttis ta ümbriku, mõtles kas avada seda või mitte. Äkki siin on midagi tähtsat, mis selgitaks kõike seda, mis bossiga toimub. Äkki on see kiri hoopis tema naiselt, või hoopiski mingi postkaart. Ta rebis ümbrikult ääre, kuhu oli kirjutatud ainult peauurija täisnimi – Hr. Hans Hendoff. Marion hakkas sinna sisse vaatama, aga järsku astus uksest sisse peauurija ise. Kiirelt proovis Marion ümbrikut selja taha peita kuid selleks oli juba liiga hilja, boss oli märganud ümbrikut Marioni käes. “ Mis ümbrik see on ?” lausus ta uudishimulikult. “Eee, see või?” “ Seesamune jah, mis sul käes on.” “ Ah, see…” ei osanud Marion midagi lausuda. “ Pead mind lolliks või? Anna siia!” Marion ulatas bossile ümbriku endamisi mõeldes, et nüüd on kõik läbi. Tema karjääri lõpp, boss ei anna sellist asja kunagi andeks ja vallandab ta. peauurija vaatas ümbrikusse ja nägi neidsamuseid kolme kaarti, mis legendi järgi pidid juhatama peidetud aardeni ja olid väga hinnalised. Nii vähemalt räägitakse, samuti oli seal juures väike kirjake. Ta läks näost punaseks ja lahkus Marioni kabinetist. Enda kabinetti jõudes lukustas ta ukse ja asus kirja läbi lugema kus seisis järgnev:

Need kolm kaarti siin ümbrikus on needsamad, mis teie poeg muuseumist varastas. Härra uurija teie poeg on minu käes ja kui te mulle kümme miljonit tänaseks ei muretse, siis ta kahjuks sureb. Pole mõtet hakata seda juttu rääkima, et teil uurija, seda raha pole. Ma olen teie rahalise olukorraga vägagi kursis, isegi paremini kui teie ise. Mul on omad allikad. Aga mis siin enam pikalt.
See blond naine, kes teid täna külastas oli üks minu alluvatest. Tema teie juurde saatmise põhjuseks oligi natuke informatsiooni hankida teie rahalisest seisust. Tegelikult pole ta mingisugune pangatöötaja. Aga see selleks. Niisiis kümme miljonit krooni tänase päeva jooksul oma poja elu vastu.

Helistage sellel numbril kui oled nõus meie tingimustega: 53392445


Peauurija ei teadnud mida mõelda, ta pidi selle raha neile toimetama, sest muidu enam oma poega ei näe. Raha oli tal pangas olemas, nii, et ta asus kohe tegutsema. Ta sammus majast välja oma auto poole, et sellega panka sõita ja raha välja võtta. Samal ajal oli Marion bossi kabinetti sisse astunud ning nägi, et bossi pole. Ta asus kohe ümbrikut otsima, sest siin on midagi väga mäda. Ja ei läinudki kaua aega kui Marion märkas sedasamust ümbrikut prügikastis koos kirjaga, millel oli alumine äär ära rebitud. Luges selle läbi ning nüüd oli asi selge. See mees, kes tol õhtul väikese kotikesega jooksis oli peauurija poeg ning sellepärast lasigi boss tal minna ja vältis kogu teemat.
Marion ei olnud varem bossi pojaga kohtunud, veelvähem tema perega, sest boss on alati selle mõtte maha laitnud. Talle ei meeldinud perekonda oma töösse segada, ega neid oma kolleegidele tutvustada. Härra Hendoff on alati olnud selline salapärane ja omamoodi. See temast nii hea uurija teebki. Aknast väljavaatates nägi ta bossi, kes oli autosse istunud ja kuhugi minemas. Ilma pikema mõtlemiseta kihutas Marion kabinetis välja ja hakkas bossi jälitama. Kui peauurija oli raha pangast välja võtnud helistas ta numbrile, mille ta kirjalt oli ära rebinud. Kohe-varsti kostus sealt kähe hääl:” Tere härra uurija. Rõõm, et te otsustasite helistada, sest mu kannatus hakkab vaikselt katkema.”
“Kus mu poeg on ?” küsis peauurija kurjalt. “Hahahaa”, naeris mees teiselpool telefonitoru, “ teie poeg on siinsamas, kinni seotud ja teadvuseta.” “Ma tahan teda näha ja kui te talle midagi teete siis…” alustas peauurija lauset. “Kui ma talle midagi teen siis mida? Tapate mu ära ? Hahaha, palun lõpetage. Te ju ometi ei taha, et teie pojaga midagi juhtuks, siis parem kuulake mind ära. Oma poega ei näe te enne kui raha on minu käes” rääkis mees. “Igavene tõbras! Kuidas ma tean, et te mind ei tüssa” karjus peauurija. “ Teate, mul pole täna eriti nalja tuju, nii, et mokk maha ja kuulake mind väga hoolikalt. Aga kui te mind ei usu, siis võime asja katki jätta ja te poeg sureb.” “Olgu, olgu, ma teen kõik mida te tahate.” lausus peauurija. “Minge võtke raha…” ütles mees käheda häälega “See on mul juba olemas.” lausus peauurija. “ Väga hea, siis tuleb ainult vana laohoone juurde sõita ja asi vask. Teate kus see asub ?” “ Jah, tean küll.” vastas peauurija. “Niisiis, sõidate sinna ning sisenete hoonesse, jätate raha ukse kõrvale ning lahkute hoonest. Jääte oma auto kõrvale seisma, ning ootate. Ärge midagi ootamatud tehke, kuna teid jälgitakse.”
Kõne katkes. Peauurija oli omadega täitsa läbi, aga asus teele vana laohoone poole. Mõnekümne minuti pärast oli ta kohale jõudnud. Astus autost välja, võttis raha, kõndis laohoonesse sisse ning jättis raha ukse kõrvale ja jäi auto kõrvale ootama. Järsku oli kosta vanast laohoonest hääli. Peauurijal oli kaasas ka relv, aga ta ei saanud midagi ette võtta, kuna teda jälgitakse ning ta ei taha, et pojaga midagi halba juhtus. Järsku ilmus nurga tagant välja Marion relv pihus, ning liikus laohoone ukse juurde. Hääled laohoonest olid aina paremini ja selgemini kosta. Marion oli sisimal väga hirmul, aga ta ei saanud loobuda. See on tema kohus, töö. Alla anda ei tohi. “Marion!” hüüdis peauurija tasakesi. “Marion, mida sa teed?” lausus peauurija teist korda. Marion aga ei teinud neist öeldud lausetest väljagi. Ta muudkui lähenes ja lähenes laohoonele ning sisenes vaikselt. Nähtavale tuli kaks musta mehe kogu. “Seis!” lausus Marion kõva häälega. Nähes Marionit pistsid mehed jooksu. Põmmmm, kostis heli laohoonest. Üks mees lebas pikali maas ja oli kuuliga pihta saanud. Teine aga jooksis edasi, ning Marion asus teda jälitama. Kohe pärast suurt pauku jooksis peauurija laohoonesse, ning nägi maas meest, kes oli haavatud. Ta kõndis mehele lähemale ning nägi, et seesama mees on tema poeg. “ Poeg!” karjus peauurija ja kükitas poja kõrvale.”Isa.” vastas haavatud mees. “Pojake, oh jumal küll.” lausus peauurija pisairsilmi. “Anna mulle andeks isa,.. anna…mulle andeks. Ma lihtsalt vajasin…raha ja mingit muud võimalus polnud.” lausus mees raske hääletooniga. Need jäid tema viimasteks sõnadeks ning mees suri. Peauurija sulges poja silmad ja jäi tema kõrvale istuma. Tuli välja, et tegelikult ei toimunudki mingit inimröövi, peauurija poeg oli selles kõiges kaasosaline, kõik oli pettus, et raha saada. Samal ajal oli Marion aga teise mehe kätte saanud, käed raudu pannud ning juba suundus laohoone poole. Laohoone oli külvil po#!?!#eiautodest ja kohal oli ka kiirabi. Peauurija istus laohoone kõrval oleval pingil ning oli väga täbara väljanägemisega. Marion kõndis innukalt tema juurde ja ütles:” Sain põgeneva mehe kätte, kas teise mehega on kõik korras? Ega ta tõsiselt viga ei saanud?” Selle peale kargas peauurija püsti ning virutas Marionile vastu vahtimist. Peauurija oli sisimas kurb aga samas ka vihane, sest Marion oli see, kes tema poja tappis. “Sina, mõrvar! Sa tappsid mu poja, selle eest sa veel maksad.” lausus raevus peauurija. “Härra, palun…” sõnas Marion. Teised poli.tseini.kud jooksid kähku peauurijat peatama enne kui ta Marionile viga saab teha. “Laske mind lahti! Ma veel näitan talle, ta peab maksma selle eest…” lausus peauurija kohkunud häälega ning vajus põlvili maha. “Härra, ma tõesti ei teadnud…ma ei tahtnud teda tappa. Ma tahtsin tema jalga tulistada, aga…Ma poleks pidanud üldse tulistama. Ma ei tea miks ma seda tegin. MA OLEN MÕRVAR” kostsid viimased sõnad Marioni suust kuni ta haaras enda relva, asetas selle meelekohta ja vajutas päästikule. Marion langes liivasele maapinnale ning suri. Ainus, mis temast järgi jäi oli tema surnud aga veel soe keha suure vereloigu sees.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!