Issi, aga mina ju armastan sind! (15)

"Vali üks kaart," kostis hääl pimedusest, "siin on kolm kaarti."
"See!"

Sireenid kostusid kaugusest, kõrvalmaja akendelt peegeldusid sinised ja punased värvivihud ning hääl pimedusest oli kadunud. Aken purunes ja kogu ruum oli täis relvastatud pol.itsenike.

"Härra, ta on siin," võttis üks närviline uurija sõna.
"Ei, ta oli siin," ütles peauurija tüdinult, "nüüd on juba liiga hilja."
"Härra, vaadake!"

Mööda tänavat jooksis keel ripakil mees, kellel oli käes pisike kotike. Peauurija teadis, mis seal oli ilma koti sisse nägematagi: kolm kaarti.

"Kas on mõtet talle järgi joosta?" Küsis uurija

"Ei..Aga Küll me ta kätte saame" Sõnas peauurija "Tööpäev on läbi, poisid. Võite koju minna. Nägemist"

Ütlesime "Head aega " ning läksime - Mina -Uurija Miikael Mich ja minu sõber , uurija Anton Haller autosse.

"Viid mu koju?" Küsis Anton.
"Kui väga palud" vastasin mina naljatades.

Sõitsime ning kuulasime muusikar.

Ühel hetkel tuli mulle sõnum:

"Said kätte? Ma ei kannata enam oodata..."

Muutusin murelikuks ning mõtlesin: "Mida teha?"

"On kõik korras?" Muretses Anton
"J..jah..muidugi" Vastasin talle rõõmsalt, et ta ei muretseks.
"Miikael.." Pöördus ta minu poole murelikult "Kui tahad midagi hingelt ära rääkida, pöördu minu poole. Sa tead, kust mind leida. " Sõnas ta ning ma peatasin auto. Olimegi jõudnud ta kodu juurde ning ta läks.

Seejärel sõitsin ma edasi ning mõtlesin tema sõnade peale..Korraga tuli mulle meelde see sõnum. Selle saatis Felli, sõitsingi otsekohe tema juurde.

Koputasin uksele ning kuulsin, kuidas ta sammud oma kõrgete kontsadega ukse poole

Ta avas ukse ning lausus "Tule sisse"

"Saad sa aru..Ma ei jaksa enam oodata..Sa tood mulle need kaardid või tead, milleks ma võimeline olen" Ähvardas ta mind.

Jah..Ma tean tõesti, milleks see õel, südametu naine võimeline on. Kunagi ammu..Olin noor ning rumaluke veel..Tahtsin olla ka "moodne poiss" . tarvitasin narkootikume..ja..kuna ma kasvasin üles üsnagi vaeses perekonnas, kasutas Felli seda ära. Tema oli veidi rikkam- isa ju kohtus tähtis tegelane. Ning heade sõprade kaudu sai ta narkootikume ning andis mullegi. Aga elus ei saa midagi tasuta. Kõige eest peab maksma. Alguses maksin Fellile narko eest iga nädala lõpus, kui palka sain. Töötasin kohalikus poes müüjana. Ega see mingi tore amet ei olnud. Ja kui ma seal vahele jäin raha varastamisega, pidin maksma trahvi - 50 000 krooni. Sellegi laenasin Fellilt . Uut töökohta oli raske leida.Kuigi õnneks suutsin loobuda narkootikumidest lõpuks. Ja kui mu isa sai parema töökoha, kolisime. Nüüd, umbes pool aastat tagasi otsis Felli mu üles ja hakkas võlga tagasi nõudma 50 000 + veel narkootikumide eest päris kopsakas summa. Mul on ka pere- Naine, poeg ning väike tütar. Kust ma peaksin selle raha võtma? Ega uurijadki väga palju palka saa. Aga eks temalgi on raske- Tegeleb narkoäriga siiani ning vaja mingitele kahtlastele tüüpidele võlg ära maksta.
Ta leppis nende meestega kokku, et Felli hangib neile ühe kaartidest, ühe nendest salajastest kaartidest..Ning Felli on võlgadest vaba. Ja kuna Felli teab väga hästi, kes ma olen- uurija, arvab ta, et minul on väga lihtne see kaart kätte saada. Leppisime kokku, et mina saan selle kaardi ja tema unustab mu võlad. Uskusin, et see on lihtne- Püüame teistega koos selle kaabaka kinni, kelle käes on kaardid, mina varastan asitõendid..ja keegi ei saa sellest teada. Ma olin selle kõigega täiesti nõus, aga nüüd hakkan mõtlema tagajärgedele..oma perele. Ma ei tea , mida teha. Eks ma pean siis selle kaardi talle saama..Aga kuidas? Ennem peame ju päti kätte saama...


Astusin ta kõhedasse korterisse.

"Meil ei õnestunud teda veel kätte saada.." Sosistasin hirmunult pöördudes Felli poole.
"Sul on aega 2 nädalat. " Ütles ta "Ei rohkem ega vähem kui 2 !" Karjus ta ning käskis mul minema minna.

Nii ma kõnningi praegu kodu poole, auto viisin parklasse. Märkan maja ees jalutavat tütart.

"Issi!" Hõikab ta ning jookseb minu juurde ning embab mind oma õrnade kätega.

Õhtu möödus tavaliselt, täna on uus päev ja kuna meil käib töö vahetustega, ei ole mind täna tööle oodatud. Veedan päeva kodus istudes, telekat vaadates, raamatut lugedes ning tütrega mängigimisega.

Õhtul kella seitsme paiku heliseb mu telefon. Helistajaks on Anton.

"Miikael kuuleb"
"Miikael, mul on sulle rõõmustavaid uudiseid" Lausub ta
"Kuulan.."
"Me saime ta kätte" Ütleb Anton rahulolevalt.
"Te..saite ta kätte?" küsisin ehmudes.
"Jah..tema..Travon Tuulervel.See ongi see kaardiga mees. Me leidsime ka kaardi. See on praegu peamine asitõend, ja järgmine nädal toimub kohus" Teavitas Anton mind kõigest.
Mul ei jätku sõnu seletamaks, kui õnnelik ma sel hetkel olin. Ma ei teadnud mida vastata talle ja ütlesin lihtsalt: "Selge, tänan..ma homme tulen, siis näeme.." Ja lõpetasin kõne otsekohe.

Homikul olingi platsis. Esimese asjana lugesin läbi kausta, kus oli selle juhtumi kohta kõik kirjas. Sain teada, et pole veel teada, kelle käest ta kaardi sai, kuid on teada, mis seal kaartidel on..Need kaardid on salapärased aaretekaardid. Neid on 3, igaüks neist sisaldab ühte kohta, kuhu on peidetud väärtuslik aare.

"Tervist" Sõnas Peauurija ning sellega jäi pooleli minu toimiku lugemine.
"Tere, tere" Lausisin vatu.
"Sina tegeled täna paberitööga, jah?" Küsis peauurija, kes tavaliselt kõikidele ülesandeid jagab.
"Jah, täna on minu kord." Vastasin talle.

Tegin töö rahulikult ära..Vähemalt püüdsin rahulikuks jääda, ma ju teadsin, mida pean tegema- Kõiki alt vedama ning kaardi ära varastama.
Saabuski õhtu.

"Noormees, ma tahaks nüüd koristada, kas lähed ka juba?" Küsis koristaja- tädike
"Ma jään veel natukeseks siia" Püüdsin end vabandada. "Sa võid ära minna, küll homme koristad" Laususin talle heldelt.
"Eks ma siis lähen..Aga kui pahandada saan, oled isna süüdi!" Ütles ta ning läks .

Järsku tuli mul selline mõte, et see on lausa väärt mõte! Ma võiks ju varastada selle kaardi ära, anda see Fellile ning kaduda siit! Perega ära, enne veel, kui keegi arugi saaks , mida ma teinud olen, oleme siit kadunud!

Läksin võtsin peauurija kontori võtme ning läksin sinna ruumi. Ruumi, kus on minu päästja kaart. Avasin sahtli ning hakkasin ettevaatlikult kaarti otsima. Kui selle lõpuks leidsin, peitsin ära enda tasku ning ahkusin sealt. Enne muidugi lukustasin uksed.

"Mul on head uudised" Laususin ma Felli uksest sisse astudes.
"Rõõm kuulda" Naeris ta kavalalt. See oli küll ime, et tema naeris. Nägin seda esimest korda. Andsin talle kaardi ning läksin koju.

Koju jõudes küsis naine: "Kus olid nii kaua?" .
Suudlesin teda ning ütlesin "Tööl läks veidi kauem" .
"Ma tahaksin sinuga ühest asjast rääkida" Alustasin oma elu vist kõige tõsisemat vestlust. Rääkisin naisele peaaegu kogu loo ära.
Mu kallis abikaasa hakkas märatsema "Ah et nii!? Meie peame sinu tempude pärast kolima?" Nuttis ta.

Kogu selle aja oli mu poeg, 16 aastane Ragnar kõike pealt kuulnud ja karjus " Ma vihkan sind, isa!" Ning jooksis õue.

Ma tundsin end väga halvasti. Püüdsin abikaasat rahustada ning me rääkisime natuke aega..

"Kallis, palun rahune..Arutame selle ilusti läbi..Ma.." Ma ei jõudnud lauset lõpetada, naine ei lasknud.

Rääkimisest ei olnud enam mingit abi, ta otseses mõttes viskas mu kodust välja. "See on mu elu lõpp" Arvasin ma.

Jooksin paar meetrit edasi, tee peale. Võtsin välja oma püstoli, mis oli mul uurija ameti pärast. Sihtisin sellega enda pead...

"Mu elul pole enam mõtet"

Nägin, kuidas tütar minu poole jookseb...Kuid oli liiga hilja, Tulistasin ennast.

Viimase asjana tundsin, kuidas tütar mind õrnalt embas ning lausus:

"Issi, aga Mina ju armastan sind!." . Mu süda läks soojaks..

Oma elu viimasel hetkel jõudis mulle kohale ; Minu elus on tähtis mu pere.. .Muu ei olnud oluline. ma oleksin tahtnud kõik tagasi võtta, mis teinud olin..Viimaste päevadega..See ei olnud kahjuks võimalik.."

Arreteeriti kõik kaasosalised, kes aitasid kaarte kuidagiviisi varastada või edasi toimetada. Felli sai 5 aastat vangla karistust ning riik otsustas otsida üles need aarded. Otsiti nädala, otsiti 3 nädalat, kuid ei olnud seal mingeid aardeid! Kas tõesti oli kogu jama mingite nõmedate kaartide pärast, mis isegi ei olnud tõesed. Või ei osatud lihtsalt otsida sellest Õigest kohast? Kes seda enam teab...