Murtud tiivad (62)

Ma tean, et te ehk ei viitsi seda läbi lugeda, aga püüdke, ma oleksin kohutavalt tänulik!

''Nii see juba ükskord on: joostes mööda tundmatut rada ei panda tähele, et peagi muutud valu suhtes tuimaks. Sa ei hooli enam, et elu jookseb käte vahelt läbi, libiseb minema ... .''
Johnny silmitses aukartusega all laiuvat vett, mis lõi oma laineid laksudes vastu kivist serva. Merekohin ning soolane lõhn puhastas ta meeli sinna kogunenud muredest. Viimane kuu oli ta iga õhtu istunud vanale valgele pingile kalju serval, millelt värv juba maha koorus ning kirjutanud uitmõtteid märkmikusse, otsides lahendust oma probleemidele. Ta elu oligi üks suur probleem, üks suur vale.
Siin mereäärs oli ta kunagi lapsena mänginud, siin oli ta kasvatanud oma juured. See oli ehk põhjus, miks talle meeldis oma sõlmes elu sealses paigas lahti harutada - kui alustalad kord mädanema hakkavad, tuleb parandamist alustada ikkagi algusest.
Johnny surus jalad kindlalt pinnasele, heites veelkord pilgu silmapiirile ning lasi pastakal mööda paberit libiseda:
''Valu kasvatab südame lähedale pesa ning uuristab oma käike läbi kogu hinge ja olemuse, pannes veritsema kõik, mis teele jääb. Valedes peitub tuimus ja lohutus, aga need kaasavad üleliia vastikuid haavu, mida isegi aeg parandada ei suuda.''
Ta oleks tahtnud igat ausat mõttetera põhjendada lausega: ''Iga asja jaoks on olemas karm tõde ja ilus vale.'' Johnny oleks tahtnud kogu oma mineviku sellesse paigutada, aga ta ei saanud, Christiani (tema vend, aasta noorem, kes suri seitsmeteist aastaselt autoõnnetuses) arust oligi see üks tema raske saatuse põhjuseks: südametunnistuse eiramine.
Vanasti oli kõik lihtne. Ta lihtsalt susserdas midagi iseenesestmõistetavat kokku ning enamik tundusid õnnelikud. Olid need siis võltsid naeratused või mitte. Selline elustiil sai tal alguse keskkoolis; ta ema rügas tööd kohalikus tehases ning isa oli vallandatud, kellel tekkisid peagi suured probleemid alkoholiga. Johnny puudus pidevalt koolist: ta arvas, et normaalsel elul on kriips peal. Ta lihtsalt ei suutnud vaadata klassikaaslasi, kes särasid koolis talle vastu, rahu ja õnne täis. Ta oli üksi selles mustendavas maailmas. Ülikooli ta sisse ei saaks, pealegi ei jaksaks keegi ta õppemaksu tasuda. Milleks oli üldse enam vaja vaeva näha? Depressiivne inimene, nagu ta kord juba oli, ei otsinud ta kuskilt abi ka. Johnny arvas, et kui kõik kord metsa läheb, on tugevus ja iseseisvus ainsad asjad, mis sind edaspidi toetavad. Kord ühel hallil esmaspäeval sadas koledasti vihma. Tubaka- ja alkoholihais mattis korterit. Johnny ei suutnud enam purjakil diivanil lebotavat isa vaadata. Noormees tormas koridori, haaras musta nahktagi ning otsustas kooli minna. Ei tõotanud see midagi head.
Kolmas tund, ajalugu, uus õpetaja. Väga noor naine, kes kandis eriti lühikest miniseelikut, mis meenutas pigem viieteist sentimeetrist teksariba. Võrksukad andsid tüdrukule eriti odava välimuse. Ta ei õpetanud eriti midagi, lihtsalt andis pidevalt vihjeid sellele, et ta oli õhtu vaba.Tunni lõpus tormasid kõik klassist välja. Johnny võttis rahulikult, ta plaanis nii või naa ära minna. Ta kavatses just lahkuda kui ta tundis tugevat parfüümipilve oma selja taga:
''Ma tean, kes sa oled, mul on su probleemidele lahendus..''
Johnny pööras ümber, vaadates jahmunult tütarlast, keda oli ilmselgelt võimatu õpetajaks nimetada.
''Te ei tea midagi,'' sõnas poiss umbusklikult, ''ma nüüd läheks.''
Naine haaras ta õlast:
''Kuula mind ära. See on lihtne tööots, muud ei midagi. Viis tuhat dollarit puhtalt kätte pluss alustuseks kaks tuhat.''
Johnny mõtles viivu ning otsustas pakkumise ära kuulata.
''Ja mida see endast kujutab?'' Naise suunurk tõusis:
''Pane Beatrice endasse armuma ning kui oled talle piisavalt lähedale jõudnud, et talle külla minna, too mulle tema enda toast, parempoolse öökapi esimesest sahtlist väikene pronksjas võti.''
Johhny nägu kahvatus:
''Mida te õige endast arvate?! Miks sa ku.rat ise sinna ei lähe?" Poiss sööstis tüdrukule paar eriti võigast roppust ning rahunes maha. Ta ei mäletanud, mis ta peas plõksatas sel hetkel, kuid mõni minut hiljem ta nõustus.
See kõik osutus üleootuste lihtsaks. Samas öeldakse, et mis alguses paistab liiga kerge, sellel peab alati mingisugune nõks küljes olema. Aga ei. Tal oli vaja lihtsalt kõik oma võluvad oskused mängu panna. Enda kohkumuseks ja üllatuseks armus ta isegi Beatrice. Kohutav oli tõdeda, et tapolnud varem tüdrukut märganudki. Seetõttu hakkas ta kooliski käima. Võtit kätte saada oli lihtne, aga hiljem nägi ta luupainajaid tüdruku ilusast toast, kust ta mäletas pragunenud lage, õhus lenlevat tolmu, valgust mis piilus õhukeste kardinate vahel ning massiivset baldahhiinvoodit. See justkui karjus ta peale, poisi kohutava töö eest.
Mõni nädal hiljem kuulutati ajalehtedes, et kuulsa proffessori ning füüsikateadlase hauakambrit on rüüstatud. Mees oli lasknud oma kirstu panna kõik oma projektid ning leiutised, sealhulgas tapva geneetilise viiruse valem. See mees oli Beatrice' isa ning ainuke viis hauakambrit avada oli selle samuse võtmega. Samuti oli too õpetaja koolist lahkunud. Seitse tuhat dollarit ei läinud Johnnyle korda. Ta piinles valudes igakord, kui nägi kurba Beatrice'i. Kõikide oma murede leevendamiseks oli Johnny otsustanud Beatrice heaks teha kõik, et ta poleks enam üldse õnnetu. Nii sündiski ta peas: ''Iga asja jaoks on olemas karm tõde ja ilus vale.'' Lihtsam oli ju muuta maailm ilusaks, ehkki see maailm oli määratud kokku kukkuma.
Elu läks edasi. Poli.tsei uuris pikka aega seda juhtumit, otsides vihjeid kõikjalt surmava viiruse valmistamisest või vargast. Peagi kõik hääbus.
Aastad möödasid, Johnny ja Beatrice elasid koos oma pealtnäha täiuslikku elu, vähemalt Beatrice’ vaatepunktist paistis kõik õnnelik: tal oli armstav ja truu mees. Johnny hämar isksus ei kujutanud tegelikult kaugeltki seda. Pärast keskkooli lõpetamsit jättis ta oma pere ning läks juurat õppima. Temast sai advokaat. ’’Lihtne valesid nõudev töö,’’ mõtles Johnny võbeleva naeratusega näos. Peagi rebisid ajalehed lahti vanad haavad: saladuslik noor naine oli leitud, kes aastaid tagasi oli vastutanud haua rüüstamise eest. Viiruse valmistamisest jälgi polnud. Naine palkas Johnny ennast kaitsma, mistõttu Beatrice muutus eriti vihaseks. Johnny lohutas teda: ’’See on kõigest tööots, kallis.’’ Johnny suudles teda kergelt ning lahkus. Kohtus sai ta aru, kui kerge liigutusega võis kõik maha kildudeks pudeneda. Naine hoidis küll tema koha pealt tänutäheks suu kinni, aga see ei suutnud vaigistada kriiskavaid süümepiinu: tema oli muutnud Beatrice hüsteeriliseks inimeseks, kes harva naeratas ning alailma muretses. Pärast isa haua rüüstamist oli Beatrice hakanud isegi kirikus käima ning palvetas iga õhtu voodi serval, et jumal annaks talle andeks kogu ta hooletuse ning karistaks võtmevarast ja kuritöö toimepanijat selle vääriliselt.
Naine (nimeks oli tal Jasmine) tunnistati süüdi.

Johnny ärkas minevikumaailmast ning avastas, et ta silmad olid märjad. Kuu aega oli möödunud kohtuistungist. Ta pööras ümber väite, mida ta oli mõni tund tagasi märkmikusse kribinud: ’’Ta elu on üks suur vale.’’ Tõmmates selle maha kirjutas ta asemele: ’’Mu elu pole alati olnud üks suur vale, kunagi võis ka õnne minu silmis läigatamas näha. Sündides sellises perekonnas sellise karakterina on mind õpetatud elus kõike valulikku maha suruma ning järeldama, et ma seetõttu olen valelik. Ma polnud, lihtsalt sukeldusin teadmatusse ning katsin silmad ja kõrvad pimedusega. Tegin kunagi raha meelitusel vale otsuse, lootes päästa oma perekonda, ma pole seda raha puutunudki, see lebab Beatrice suvekleitide vahel, ta ilmselt on juba leidnud selle..’’
Just nii, sellel hommikul oli ta andnud Beatricele oma ülestunnistuse. Naine oli täielikult aru kaotanud ning hakkas asju kokku pakkima, laamendas köögis ning lõhkus kõiki ettejuhtuvaid asju. Argpükslikult oli mees ära jooksnud, mereäärde, kaljuservale.
Mees ohkas raskelt ning kirjutas viimasele lehele: ’’ Beatrice, ma armastan sind siin maailmas rohkem kui midagi muud, sa oledki terve mu hägune elu. Sa oled mu lootuskiir pimedas tunnelis.’’
Johnny asetas märkmikku korralikult pingile, visates sellele veel viimase nukra pilgu.
Pisarad voolasid mööda ta põski; vihma hakkas minut hiljem sadama.
’’See lõpebki nii nagu see algas, halli loorina,’’ ta naeratas nukralt ning heitis kaljuservalt merre.

Palun lugege autori kommentaari :)

Autori kommentaar »