Pigem karm tõde (4)

Kohvikus istudes, Johnny jutustas oma kolleegiga peale tööd: "...Elu lähebki nii, on karm tõde ja ilus vale!" Ta naeris kõrvulukustavalt. Ethan ütles aga kahvliga lihapalli torkides: "Aga oma naisele, no see on juba üle mõistuse. Olgu, ma tean kes sa oled, tegelikult oled! Kas sa ei arva et aeg oleks veidi saladuseloori kergitada?" Johnny näolt kadus irve: "Ethan, ma olen elu läbi ajanud valedega, ja vaata nüüd! Kohe saan mingi tikufirma asepresidendiks," ta võttis ühe suutäie oma salatist ."Samas mul on ka teine elu, mul on naine, ilus maja,
ja olen n.ö tunnistaja! Ja isegi selle eest saan raha!" Ta märkas, et seisis juba püsti. Ethanit tema ägestumine aga ei heidutanud: "Ma ei ütle sulle, kuidas oma elu elada... Lihtsalt ma ei usu, et sa sellega veel kaua vastu pead." Johnny vaatas kella "Nojah, mul on poole tunni pärast kohtuistung... Ma hakkan liikuma."
Öeldi: "Johnny Low palun tunnistajapinki! Te lubate et ei räägi muud kui tõtt ja ainult tõtt?" Johnny vastas rahulikult: "Jah, luban."
-"Kus te olite mõrvahetkel?"
-"Sõitsin mööda Wallsreeti puiesteed."
-"Kas te olete TÄIESTI kindel, et see oli härra Greensmith kes seal oli tapja?"
-"Jah ma nägin teda väga selgelt hetkeks"
-"Mis te üldse seal kandis tegite?"
-"Olin teel linnast välja, oma emale külla."
"Aitäh! Kaitsel pole enam küsimusi!" Tehti vaheaeg kui vandekohus läks otsustama. Otsuse teatamisel öeldi "Ei jõutud otsuses kokkuleppele!"
Kohtunik lausus üsna tüdinud näoga: "Hüva! Esmaspäeval, 16:10 jätkame istungiga!"
Autosse istudes, märkas Johnny, et kõrvalismel on kohver. Ta avas kohvri, muigas korra ja sõitis koju.
Koju jõudes hõikas Linda: "Johnny! Mul on täna veel juuksur niiet ma lahkun üsna kohe!" Johnny noogutas ja andis ühe suudluse. Õhtusöök oli laual, Linda oli juba süüa jõudnud.
Täna Johnny läks akna juurde, kergitas tuhmpunaseid kardinaid ja vaatas oma naisele järgi, kui too autosse istus, mõtles kõigele mis toimub. Valed tema elus, saladused armastatu ees... Kas ta tõesti saab nii jätkata? Kuid naine sõitis teisele poole. Johnny märkas seda kohe, kuigi ta ei vaadanud tavaliselt niimoodi talle järele, teadis ta siiski kus Linda juuksuris käib. Nüüd tekkisid pähe küsimused. Mida ta varjab? Miks ta valetas? Kas ta on aru saanud mehe valedest? Kõik see keerles tal ühtelugu peas. Ta jäi mõtlema Ethani sõnade peale. "Ma pean talle täna ära rääkima..." Kui naine lõpuks koju jõudis, istus Johnny kamina ees. "Linda..." kutsus ta naise rahulikult enda juurde. Ta rääkis kõik ära. Kohtuistungid, võltstunnistaja, maffialt saadud raha ja lisas isegi lõppu et ta on salaja postmarke kogunud viimased kaks kuud. "Linda, ma ei saa sellest ringist välja, ma olen sinuga olnud õnnelik need kolm aastat, kuigi olen su eest nii mõndagi varjanud. Kui ma peaksin kohtus tunnistama õigesti, siis ma lendan otsejoones vangi ja maffia jälgib mind pingsalt. Ma kardan, et nad võivad sinu järgi tulla!"
Linda oli vapustatud. Ta ei lausunud midagi, mõistes et ta elu on ohus kui Johnnyga jääb, kuigi tema on talle aastaid valetanud. "Siiski ma armastan sind!" haaras Johnny naise õlgadest kinni.
Linda võttis ta käest, seejärel lasi neil õhku langeda ja lausus emotsioonitult: "Ma olen väsinud, ma lähen magama."
Johnny nõjatus vastu seina, nutt kurgus, mõistes et ta on praegu kõigest ilma jäämas. Nüüd ta veel kaasas Linda asja. Siiski ei möödunud päeva kui Johnny ei kartnud oma armastatu elu pärast. Järgmine päev, ta ei läinud peale tööd Ethaniga kohvikusse. Ta läks otsejoones koju.
Söögitoa laual oli kiri.

"Johnny, sa oled mulle valetanud. Kui sa eile mulle üles tunnistasid olin vapustatud, mu süda läks hetkega kildudeks. Ma poleks sult seda uskunud, kuigi ma leidsin su margikogu kaks nädalat tagasi, see oli tore. Kuid ka mina olen su eest midagi varjanud. Eile ma sõitsin hoopis mujale. Mul on käsil üks heategevusprojekt, ma ei teadnud mis sest välja tuleb ja seepärast ma sulle veel ei rääkinudki. Ma ei suuda kogu elu elada surmahirmus nii enda, kui ka sinu pärast.
Ma armastan sind, kuid pean hüvasti jätma Johnny... Igaveseks.
...Sinu: Linda <3

"KURAT!" Johnny lõi käega vastu lauda Nüüd tal polnud enam midagi kaotada peale oma elu. Ta ei hoolinud materiaalsetest asjadest. Ta kaotas kõige kallima asja oma elus. Nüüd ei saa tagasi minna. Ta peab esmaspäeval tunnistama.
"Kutsume tunnistajapinki uuesti härra Johnny Low!"
Johnny kinnitas mornilt vande.
-"Härra Low, paluksime teil uuesti öelda, mis asjus te wallstreeti puiesteele suundusite, kuna teatavasti, elab teie ema linna lõunapoolses osas!"
Johnny ohkas: "Ma polnud seal. Ma valetasin!"
Kohtunik sõnas: "Kas te teate, et valevande eest ootab teid karistus?"
Johnny ütles: "Jah, ma olen sellest teadlik. Ma polnud seal, maffia on mulle raha maksnud valevande eest viimased kaks aastat. Selle eest vastutab Fredric Celandien, Greensmith on lihtsalt üks tülikas võlglane neil." Johnny saadeti aresti, kuni tema, kui uue juhtumi, kohtuotsus teatatakse.Johnny mõtles, kuidas küll elu võib ühe nädalavahetusega muutuda.
Kui ta toodi kohtusaali, tunnistas Johnny end süüdi. Ta "advokaat" avas kohvri. Johnny ütles oma viimased sõnad: "Ma armastan sind Linda..."
Sest peale seda, oli kohtusaal põlevates rusudes.

Autori kommentaar »