Hr Lowi suured sehkendused. (2)

"Kullake, kas sa palun tuleksid kööki. " karjub preili Himblot , kes on Johnny kihlatu.
"Ei , ei tule , sa tead , et ma ei taha sellest rääkida. " vastab seepeale hr. Low.
"Olgu kullake , ma siis tulen ise sinu juurde." ülteb mahedal toonil preili Himblot.Ta kõnnib nagu tavaliselt väikeste sammudega tippides ning istub lõpuks diivanile.
"Ütle palun , mis minu väikest musirulli küll vaevab?" küsib ta vaikselt .
"Mind ei vaeva midagi tupsununnu , mul on lihtsalt tööl raske." teatab nüüd hr. Low. Ja see on järjekordne vale.Miks ometi peab härra Low olema nii suur valetaja. Nimelt härra Lowil ei ole töökohta , seega ei saa teda töömured vaevata. Kuid mida muud ta pidi ütlema . Ta ju ei saanud oma armastatule öelda , et ei pole midagi , lihtsalt see maja , kus me hetkel oleme , selle omanik.ud tulevad täna õhtul tagasi. Kuna ta ei saanud midagi välja rääkida siis ta ütles : " Lähme matkama , aga millega ? Sinu auto on ju liiga väike ja minu oma liiga suur. "
"Aga laenuta oma tööauto.See on täpselt õige suurusega.Ma tean küll , et see on töö auto ja et sellega tehakse ainult tööd , aga ütle oma ülemusele Miss Cenderile , et see reis on äri asjus." vastab see peale preili Himbolt.
"Ma lihtsalt enam ei suuda. Ütlen sulle kullake kõik välja . Ma olen täielik valetaja. Mul ei ole endal ühtegi autot see on valetades varastatud. Mul ei ole maja. Selle oma#!?!#d tulevad õhtul . Mul ei ole midagi peale sinu ja sinu raha." Lobiseb hr.Low kiirelt välja.
"Nüüd kullake , lähen pakin ma oma asjad ja kaon siit!" karjus preili Himbolt : "Mul ei ole igasuguseid probleeme vaja . Kas on arusaadav?!"
Hr Low naerab laginal nagu kurjategija.
"Kahjuks sa ei saa." sõnab Low lühidalt kaval muie näol. : " Ma olen piisavalt tark.Me oleme kihlatud!"
"Ja kust on tulnud see sõrmuse raha?" Küsib preili vihaselt , kuid ebaõnnestunult.
"Sinu rahakotist." vastab hr Low rahulikult : "Mul pole ju mingi probleem võta su rahakotist umbes kolmsada krooni , teha nii et sa seda ei märkaks , osta sulle ilus sõrmus ja väita , et ma olen rikas ärimees."
"Sa vastik tõbras!"karjub preili Himbolt.
"Ma olen selleks sündinud." vastab härra aeglaselt ja rahuklikult , ise samal ajal võtmas oma jaki ja mütsi. Ta pani vaikselt saapad jalga ning võttis maja võtmed , paberi ja pastaka.Kui ta oli väljunud keeras ta maja ukse väljaspoolt lukku , nii et preili jääks kinni. tegi sildi , kus näitas , kus on võtmed ja pani võtmed sildi järgi õigesse kohta.Sildi jättis ta ukselingi külge. Kuna majal olid kõikide akende ees trellid , siis ei pääsenud preili Himbolt kuskilt välja. Tal jäi üle vaid oodata , millal tulevad oma#!?!#d koju.Samal ajal lehvitas hr Low naeratus näol kaabuga ja kõndis rõõmsalt minema. Nüüd jäi üle ainult oodata .Aeg venis ja venis.Hr Lowil oli vahepeal väga kiire hakanud , et lennata teise riiki ja jätkata seal oma elu.
Lennujaamas tuli ette mõned ebamugavused , kuid lõpuks sai ta lennu peale , et jätkata elu Londoni ääre linnas. Sinna ta reisiski . Ta oli varunud endale paartuhat krooni , et ööbida paar ööd hotellis mängides , et ta on teenindus kontrolli isejärel vaataja. Nii antaksegi talle tasuta tuba. Küll ikka Hr Low'il veab . Edasi rändas ta mööda kaubamaja, et leida endale töökoht. tööpakkujaid oli palju , aga üksi amet mis talle pakuti ei sobinud.